Jagan meie kogemusi selle raske haigusega. Nimelt minu abikaasa oli 46-aastane, kui tal avastati pahaloomuline kopsuvähk. 1999. aasta detsembris tehti talle kopsuoperatsioon, mille käigus eemaldati kaks kolmandikku kopsust. Kõik pidi minema hästi ja ta pidi juba kümne päevaga haiglast koju saama, aga kokkuvõttes oli ta sellel korral haiglas kuu aega ja tehti kaks operatsiooni, sest kops lekkis (tegelikult avastati teise operatsiooni käigus, et hoopis dreen-toru lekkis). Lõpp hea, kõik hea ütlus vedas veidi alt.
24. jaanuaril 2000. aastal sain ta haiglast koju tuua ja juba kahe päeva pärast uuesti haiglasse viia, kus tehti talle keemiaravi. Peale selle tehti veel mitu korda keemiaravi. Seda kõike meenutada – millised olid need ravid ja see vana Vallikraavi 10 (TÜ Kliinikumi Hematoloogia-onkoloogia kliinik), kus inimesed ootasid, et saada oma ravi kätte – on isegi tagantjärgi hirmus. Kuna poeg oli ka alles kahe ja poole aastane, hirmutas see meid, aga saime sellest ühisel jõul üle ja ikka pea püsti ja edasi. Majanduslikult ei toetanud meid sellel hetkel mitte keegi peale enda kõige lähemate inimeste.
Elu läks edasi. Käisime arsti juures kontrollis ja kõik oligi hästi. Siis, 11 aastat hiljem, ühel korral kontrollis soovitas arst minna ja teha ära eesnäärme proovid. Proovide tulemused andsid uue hoobi. Selgus, et on pahaloomuline eesnäärme vähk. Meestearst soovitas opereerida. Onkoloog aga soovitas kasutada sellel ajal väga uudset ravi, mille jaoks tuli arst Soomest. Paigaldati kiiritusseemned.
Jäime jälgimisele. Ka selle raviga kaasnesid omad hädad. Küll tõusis palavik ja kiirabi viis haiglasse aga meie väikelinna arstid ei osanud midagi arvata. Aitähh sellele onkoloogile, kes selle ravi katsetusel mulle oma telefoninumbri andis ja sain talle EMO-st öösel kell 12 helistada – vaatamata sellele, et ta oli sel hetkel välismaal, ta vastas. Tema seletas meie väikelinna arstile mida teha ja kuidas.
Pandi mu abikaasa haiglasse, hoiti seal 7 päeva, aga tulemusi ei olnud. Lasti haiglast koju. Tal tekkisid liigestesse sellised valud, et ei suutnud kätt tõsta ega jalgu põlvedest painutada. Jälle olin sunnitud arsti isiklikule numbrile helistama, mille käigus arvas ta, et parem on abikaasa uuesti Tartu haiglasse viia. Õnneks tegi ta ka saatekirja. Sõita oli 80 km Tartusse, aga 50. kilomeetril olid tal sellised valud põlvedes, et istumine oli väljakannatamatu. Poeg juba arvas, et peame kiirabi vastu kutsuma. Võtsime oma joped seljast ja tegime tema istumise kõrgemaks, nii et jõudsime ikka oma jõududega haiglasse. Seal kulus terve päev uuringuteks. Kell 20 võeti ta haiglasse. Seekord sisehaiguste osakonda. See arst, kes temaga tegeles, leidis ka rohu, mis leevendas abikaasa valud kolmandal päeval. Ja nii elasime pea püsti ka järgmised aastad.
Eelmise, 2018. aasta aprillis oli hingamisteede viirus, siis kõht lahti. Pikemate uurimiste käigus saadeti Tartu kopsuarsti juurde, millele järgnesid jälle kõik kompuutrid ja muud uuringud. Ei taha kohe meenutada jälle seda päeva, kui uuringu tulemused teatasid, et abikaasal on selles kopsus kasvaja, kus oli see olnud 1999. aastal. Diagnoositi kasvaja neljandas staadiumis. Arstid tegid veel uuringuid, et kas saaksime kasutada neid ravimeid, mida haigekassa ei toeta, et saaksime Vähifondilt abi. Aga kahjuks ka need ravimid olid meile juba mittesobilikud. Ja opereerida ei saanud. Kuna poeg oli kaitseväes, üritasime abikaasaga talle kogu tõde mitte rääkida. Arstid määrasid raviks 30 korda kiiritusravi ja 6 korda keemiaravi. Keemiaravi hirmutas ära, meenutades 18 aasta tagust ravi, arst aga muigas ja ütles, et koostisosad on muutunud. Tuligi jälle sellele haigusele vastu astuda.
Esmaspäeva hommikuti viisin abikaasa haiglasse ja reedeti koju – nii 6 nädalat. Õnneks on minu praegune tööandja mõistev ja lubas mul esmaspäeviti ja reedeti abikaasat nii haiglasse viia, kui ära tuua. Varasemate haiguste ajal tuli mul eelmiste ülemuste arvamisi kuulata – et olen ebastabiilne töötaja jne… Nüüd on meil peale viimast haigust 4 korda kontrollis käidud ja kõik on korras.
Selle looga tahaksime anda inimestele jõudu ja lootust. Meile on ju juba kingitud 20 aastat juurde ja lapski suureks kasvatatud. Tänud loomulikult kõikidele arstidele. Aga eriliselt suured tänud doktor Tanel Tormile, doktor Saadlale ja HEILE MAKKOLE.
Kõike, kõike ilusat teile ja kunagi ei tohi pead norgu lasta (kuigi seda juhtub selle haiguse juures nii haigel kui lähedastel). Hoidke teineteist ja toetage oma lähedasi. Koos on kergem!