Mul on 4 last, kellest vanim käib esimeses klassis ja noorim 1,5aastane on minuga kodus. Kaks vahepealset käivad tavaolukorras kuni 3 päeva nädalas lasteaias.
Kui eriolukord välja kuulutati, siis see reedene päev oli isegi nagu puhkus, sest koolist saadeti laps juba 10 paiku koju ja me saime mõnusa päikselise päeva koos veeta.
Nädalavahetusel lihtsalt seedisime olukorda ja olime suhteliselt rahulikud. Lasteaia lapsed otsustasime jätta ka koju, et juhuslikult haigus nendega meie koju ei tuleks, kui see üldse olemas on. Sest selline tunne mul täpselt oligi! 4 nii väikse lapse kõrvalt ma lihtsalt ei vaevunud ei telekat ega netti oluliselt kasutama ja maakohas paanika nii hullult välja ka ei paista.
Järsku on kõik paanikas ja teevad imelikke oste, köhatuse peale hoitakse eemale, matuste eel lepitakse kokku, et üksteist ei kallistata ja minu vana ja haige vanaema juubel tuli ära jätta.
Samas on õues kevad ja anti kohustuslik võimalus olla rohkem aega perega, aga seda ainult nendega, kes nagunii minuga koos elavad. Õnneks on meid palju! Igav ei hakka, aga puhata pole nagu ka võimalik.
Esmaspäev tõi mind natuke päris olukorrale lähemale. Minu väga kohusetundlik laps logis ennast juba 8.30, nii nagu tavalisel päevalgi koolis tunnid algavad, stuudiumisse sisse ja hakkas vaikselt ülesandeid lugema ja lahendama. Kuna arvuti pole just igapäevane tema elus, siis põhiasjade selgeks tegemisele kulus ka omaette aeg. Aga just sel päeval oli kõige pisemal selline tunne, et tahaks kogu aeg süles olla, sest midagi on nagu puudu… ja kaks keskmist vajasid aeg-ajalt suunamist oma probleemide lahendamisel. Kui kell sai 9.00 saime matetalgute keskkonda sisse logida ja seal oskas koolilaps juba ise toimetada. Mul oli võimalus ülejäänud lapsed õue viia ja ise üks sõõm värsket õhku saada. Aeg-ajalt jooksin tuppa, sest solfedžo õpetajaga oli vaja videosillas kohtumine teha, aga ka see oli koolilapse jaoks uus suhtlusviis. Kui päriselt videokohtumine aset leidis, olin ülejäänud lastega tuppa tagasi jõudnud, et lõunasöögiks midagi teha. Panin videovestluse tööle ja lubasin lasteaia lastel vaikselt sinna vaatama jääda. Hiljem selgus, et poeg oli küll vaikselt istunud, aga keelt näidanud. Oeh!
Ei mäleta, mis lõunasöögiks oli, aga millegipärast sõid kõik lapsed väga isukalt. Asjata lootsin, et midagi võiks õhtuks jääda.
Lõunaunne vajusin koos 3 lapsega. Koolilapse saatsin õue ringi jooksma. Siis oli veel sõbrannasid, kellega õues ringi joosta.
Pärast magamist premeerisin kõiki multikaga, sõime kerge söögi ja pidasime plaani, kuhu õhtul rattaga sõitma minna.
Ajaliselt sobis ca 3km tiir alevi vahel. See oli vahva! Saabusime alles pimedas ja kergelt libedaks muutunud kõnniteedel liugu lastes. Aga uni oli pärast kõigil väga hea!
Kolmapäevaks oli mees ka töölt arvuti koos hunniku juhtmetega koju tassinud, et alustada korralikku kodus töötamist ja vähendada kokkupuudet võõrastega.
Neljapäev oli nagu puhkus: koolilaps oli juba arvutis toimetamise enam-vähem selgeks saanud ja vajadusel sai ta abi küsida isalt, mis minu jaoks tähendas võimalust õues kaugemal kui maja ees jalutamist. Olin lastega mänguplatsil, kus eriti kedagi polnudki.
Lõunasöök oli väga eksklusiivne – terve pere sai kodus ühe laua taga süüa! Tuju oli vähemalt minul küll väga hea.
Päeva lõpuks olid kõik õnnelikud, sest ema tuju ongi see, mis perekonnas vibreerib.
Reedeks oli koolilaps ka kõik tulevikku märgitud kodutööd ära teinud ja selle võrra lõppesid tema ametlikud toimingud juba enne lõunasööki. Toimus vabamas keskkonnas mängimine ja toimetamine. Tavaliste nädalate reedega seda võrrelda ei andnud, sest liiga rahumeelne olukord valitses. Tundub, et tänu koduõppele olid kõik lapsed saanud täiesti piisava koguse tähelepanu oma vanematelt.
Nädalavahetuseks oli kokku lepitud külaskäik vanaema juurde, kus siis sõna otseses mõttes hommikust õhtuni lõket tehti ja aeg-ajalt ka vahukomme küpsetati. Alles pimedas, pärast põlevate okstega tõrvikumatka, leiti hetk minna tuppa magama.
Aga minul oli lõpuks aega istuda lihtsalt teleka ees ja vaadata, mis maailmas toimub. Minu šokk oli suur, kui kuulsin, et Eestis on hotellid peaaegu kõik suletud, et söögikohti pole peaaegu kuskil avatud, õnneks seda ma teadsin, et spaad on suletud, aga baarid on ka suletud! Mul on mõned sõbrad, keda ma ilma baarikülastusteta ettegi ei suuda kujutada. Ja siis veel see, et mitte üheltki kanalilt ei tulnud muud, kui koronaga seotud saateid! Nii ma siis vaatasin saksakeelseid saateid ja sain väga teadlikuks olukorrast Itaalias ja Saksamaal. Õhtu lõpuks vaatasin Saksamaa otsib superstaari, kus polnud mingit publikut ja esinejad hoidsid teineteisest päriselt meetri kaugusele ega kallistanud hea esituse peale. See oli õõvastav.
Pühapäeva hommikul kinnistas minu uusi teadmisi saade Hommik Anuga. Pärast seda ei tundunud enam paljud korona meemid nii naljakad nagu alles paar päeva tagasi.
Panen palju suuremat rõhku vähem poes käimisele, teiste inimestega mitte kohtumistele, manitsen lapsi suuremat vahet hoidma teistega ja just täna keelasin teiste inimeste lapsi meie trepikotta ustele koputama tulema. Lihtsalt, et kaitsta ka nende vanemaid, kui keegi meie trepikojast peaks olema nakatunud.