On 1977. aasta jõulukuu 6. päeva erakordselt vaikne talvehommik. Päike pole veel tõusnud, kuid kaks kollase rinnaesisega tihast on juba mu akna taga pekitükke nokkimas. Eemalt kostab kuhugi kihutava rongi igatsev hüüd, kusagil haugub koer… Oleks nagu üsna tavaline päev, paraku mitte minu jaoks… Paar päeva tagasi sain teada, et minule tehtud läbivaatuse ja analüüside põhjal tuleb mul täna minna Onkoloogiahaiglasse rinnavähi operatsioonile.

Teen enne minekut ringkäigu oma tubades. Pilk peatub kahel kassetil, ühe neist olin eile täis laulnud lastelaule, teise olen pühendanud täiskasvanutele. Olen 38-aastane, mul on armastav abikaasa ja kolm tütart: 19-ne, 13-ne ja 2-aastane. Teavad ju kõik, et mina, laul ja kitarr oleme lahutamatud, seepärast pean neile jätma jälje, juhuks kui…

Köögi aknalaual liigub nimetu putukas. Mul tarvitseb vaid sirtutada käsi ning ta on laiaks litsutud, kuid kingin talle elu, võibolla vastab saatus mulle siis samaga?

Teel haiglasse kohtan korstnapühkijat. Eesti kombe kohaselt tuleb soovida kolm soovi, minu soovid on kõik ühe sisuga: pean jääma elama!

 

Astudes palatisse saan teada, et selles haiglas ei jõua voodikoht jahtuda ning peagi vallandub keskustelu vähi liikide ja ilmingute teemal. Kõik räägivad oma loo. Minu lugu sai alguse viimase tütre sünnist. Kui tütar oli kahenädalane, tabas mind raskekujuline mastiit. Kaks kuud vaakusin elu ja surma vahel, võitlesin kõrge palavikuga ning vasakusse rinda tekkivate mädakolletega, mis valmisid ükshaaval – nagu viinamarjad kobaras – ning mida tuli avada skalpelliga vastavalt küpsusastmele.

Tulin sellest eluga välja, kuigi rinda jäi mälestuseks viis armi, ühe all neist avastasin peagi kanamuna suuruse moodustise ning nüüd olen operatsiooni ootel. Mina ja mu voodinaaber oleme oodatud homme hommikul. Seepärast teen ettepaneku minna üle anekdootidele. Ei mingit nukrutsemist, tuju peab olema optimistlik, võitlus peab algama juba täna! Peagi rõkkab meie palat poolehäälsest naerust…

 

Operatsioon on radikaalne

Mul puudub vasak rind, selle asemel on pikk haav, mis ulatub kaenla alla, mu ribide vahele on kinnitatud voolik teatud vedeliku organismist välja juhtimiseks. Vasakut kätt saan liigutada ainult parema käe abil, kuid õhtul olen mina see, kes püüab palatikaaslaste tuju üleval hoida.

Kaks nädalat onkoloogiahaiglas möödub kui valulik unenägu, mitte nii palju oma valutava haava kui oma uue väikese sõbra pärast. Juba esimesel õhtul poetab üks 4-aastne poisike sööklas end minu lauda ja klammerdub minu kui ema asendaja külge. Ta on orb ja põeb lümfinäärmete vähki. Kahe nädala jooksul annan endast parima: jutustan poisikesele muinasjutte, laulan talle vaikse häälega lastelaule, lõikan maniküürkääridega paberist välja loomi ja nukke ning lavastan talle nende abil nukunäidendeid.

Püüan hoolega varjata oma ülevoolavat rõõmu kojusaamise päeval, ometi märkab väikemees seda ning saadab mind teele pika kurva pilguga oma suurtest avalatest silmadest. Luban tulla teda külastama. Rõõm oli arstilt kuulda, et tänu minu tagasihoidlikule kaasabile on poisikese juures märgata paranemistendentsi ja ravile allumist.

Möödunud on 17 päeva

Olen kodus oma hoolitseva perekonna keskel. On jõululaupäev. Löön jõudumööda kaasa pühadelaua katmisel ja jaksan oma kõige väiksemale lapsele jõuluvanagi mängida.

Teate – et mul on rinnavähi II staadium ning et jaanuaris järgneb keemia- ja kiiritusravi – võtan vastu rahulikult. Tean, et mu elu mõte on võtnud nüüd uue suuna, mis on täis karmi saatuse trotsimist, võitlusvaimu ja lootust. Otsustan täita kõiki arstide ettekirjutusi: viibida võimalikult palju värskes õhus, teha iga päev ravivõimlemist, toituda tervislikult, mõelda positiivselt.

Möödunud on 7 kuud

Mu vasak käsi on hakanud liikuma normaalselt, vaid raskuste tõstmisest olen vastavalt soovitustele hoidunud. Kuna siis oli selline aeg, et rinnaproteese polnud meil saada, tegin esimese proteesi ise kruupidest, mille asendasin peagi mannaga, mis oli värske haava suhtes sõbralikum. Tänapäeval on valik muidugi suur, kuni rinna taastamiseni välja.

Möödunud on 2 aastat

Kogu selle aja olen olnud teise grupi invaliid, ometi pole ma neid kahte aastat niisama lendu lasknud. Olen teinud kõik kodused tööd, läbinud õmbluskursused, õmmelnud ja kudunud kogu perele, aga ka palju kirjutanud.

Invaliidsuspensioni aeg saab varsti läbi, mis saab edasi? Mul on kõrgem kultuurhariduslik haridus ning enne operatsiooni töötasin Eesti Televisioonis vastutava sekretärina, kas mind võetakse tagasi tööle? Üle ootuste tehakse mulle veel huvitavam pakkumine. Minust saab Eesti Telefilmis filmidirektor. Tunnen end täisväärtusliku inimesena, sukeldun kui pöörane töösse, mulle annab veelgi elujõudu see, et minuga arvestatakse samal tasemel, mis ma olin enne.

Möödunud on 17 aastat

Minu vanemad tütred on abielus ja ise laste emad. Mul on neli toredat lapselast, kes esimesel  võimalusel mulle külla ruttavad. Siis haaran kitarri ja laulan koos nendega. Kõige noorem tütar on sirgunud neiuks ja plaanib astuda ülikooli.

Möödunud on 20 aastat

Olen pensionär, kuid käin osalise tööajaga väikestele lastele laule ja mänge õpetamas. Ühel hommikul kuulen raadiost, et on moodustamisel Põhja-Eesti Vähihaigete Ühendus, kuhu kutsutakse liikmeks nii praegusi kui ka endisi  vähipatsiente. Ilma pikemalt mõtlemata olen määratud ajal õiges kohas ja astun PEVÜ liikmeks lootuses, et minust saab elav näide värsketele haigetele, näide sellest kuidas optimism, huumorimeel ja elutahe aitavad võidelda raske haigusega.

Möödunud on 22 aastat

Arvan, et läbielatud ränk katsumus tähtsustab inimese elu teisiti, kui see oli enne, ta võib anda sulle tiivad, mis kannavad sind välja pimedusest ja teadmatusest, ta võib panna sind tegema midagi uut, mis sul varem pole mõttessegi tulnud. Mind on raskest haigusest päästnud – lisaks arstide hoolele, minu abikaasa ning pereliikmete mõistvale suhtumisele – minu enda jonnakus, parandamatu optimism ning usk iseendasse.

Möödunud on 42 aastat

Olen ikka veel elus! Tähistasin aprillis oma 80-ndat sünnipäeva. Sõprade ja kolleegide kõrval olid loomulikult kohal ka minu kolm tütart ja väimehed, neli lapselast ja kaks lapselapselast. Iseeneselegi ootamatult laulsin tellitud muusikute saatel mõned laulud ja tantsisin väimeeste ja tütrepoegadega terve õhtu…