2018 aasta august-september. Kõik algas verisest väljaheitest, mida isa ema eest mõnda aega varjas. Kui see kõik kordus, siis sellest rääkimise järel pöörduti arsti juurde. Võrus saadi kahtlustäratav diagnoos – neeruvähk. See ehmatas kogu perekonda. Isa oli mõnda aega haiglas, püüti turgutada, asja kulgu uurida. Mõne aja pärast sai koju diagnoosiga – viimane staadium. Anti lootust, et võib Tartus minna koeproovi biopsiale, et selgitada välja, kui kaugele kehas on vähk liikunud, kas on võimalusi selle eemaldamiseks? Panime selleks aja. Tartu arst kinnitas, et võib seda varianti proovida, aga kui tervis halveneb, siis on isegi see proov ohtlik. Loobusime sellest, sest päevad möödusid ja tervis käis üles-alla.
Edasised kuud möödusid tiheda rohuvõtmise tähe all. Kiiritusravi ei tehtud, sest muude haigustega, mis isal juba olid, oli seegi ebasobiv. Aeg-ajalt olime sunnitud kutsuma kiirabi, isa viidi valudega jälle haiglasse. Toitumine muutus kehvemaks. Kurvastav oli see, et soovitatud NutriDrink, Braun tooted (proteiinirikas lisatoit) on tavainimese mõistes vajalikud kuid ka kallid. Haigekassa ei toeta nende ostu. Isa manustas ka meie vanaemadeaegset musta pässiku tõmmist. Sõi lisaks Nutrilite vitamiine. Need andsid talle jõudu ja motivatsiooni, et pärast pikka talve saab ta veel õues istuda ja vaadata, kuidas muru kasvab, puud lehte lähevad. Isa liikumine muutus samuti aina kehvemaks. Alguses jõudis ühest toast teise minna, endale vett keeta, midagi tuua. Haigus järjest kasvas ja võttis teda enda alla.
Muretsesime koju invavoodi ja ratastooli, et oleks kergem. Isa püüdis olla vapper. Tähistasime kevadel tema 76-ndat sünnipäeva, teadmata, et see on viimane. Ta ei tahtnud külaliste juureski olla, meie aga tahtsime, et ta teaks, et ka haigena, armastame teda endiselt. Kingitud Elu fondist ei teadnud ma tollal veel midagi, ükski arst seda ei maininud ja ravivõimalusi justkui polnud. Ehk oleks saanud teha midagi teisiti? 9 kuud oli raske aeg, millal pere tuli aina enam kokku. Viimase aprilli- ja maikuu esimestel päevadel oli isa jälle haiglas. Käisime kogu perega teda üheviisi külastamas. Seejärel ta lahkus. Saime kõik hüvasti jätta.
Nüüd, kui isa meie hulgast lahkunud on, püüame rohkem olla olemas teineteise jaoks ka siis, kui kusagilt ei valuta või muret pole. Meie peres oli see kolmas vähiga kokkupuude. Emal on olnud kaks korda rinnavähk – tänu eemaldatud rinnale on ta elus. Tervis pole see, mis varem, aga siiski elus.
Kui peres on mitmel vanemal pereliikmel olnud vähk, on õigus paluda endale geeniuuringuid. Sellises olukorras on nad tasuta. Sain teada, et neeruvähk pole pärilik, rinnavähk aga võib olla. Minu, kui tütre diagnoos on praeguseni puhas, aga tasub valvas olla ja oma tervist ja keha rohkem jälgida ja õppida märke lugema. Elada tuleks iga päev mõeldes, et see on su kõige tähtsam päev ja kõige hindamatum kogu elu jooksul on pere.
Tervist soovides!