Tundub, nagu oleksin juhuse tahtel tõmmanud eluloteriis pikema kõrre. Mul on õnn elada väikses Eesti linnas, oma majas. Sahvris on toitu ja hetkel on ka finantse, et katta vajalikud kulud, kuniks kriis möödub. Aias saan jalutada ja nautida kevade saabumist. Ja elukaaslasega pakume teineteisele füüsilist lähedust, lisaks IKT vahendite kaudu kontaktid ülejäänud maailmaga.

Jah, see kriis sattus minu elurütmi arvestades praktiliselt ideaalsele ajale. Ettevõtjana tegutsen projekti- ja hooajapõhiselt. Eelmise aasta teenistus lubab kukkunud käivet kompenseerida ning samal ajal tegeleda strateegiliste tegevuste ning eneseharimisega. Kuid ka inimesena – olen mitu aastat elanud tundega, et kogu maailm mu ümber justkui libiseb näppude vahelt. Nagu kooli talvisel spordipäeval – olen see viimane tüüp suusatajate kolonnis ning näen, kuidas teised lihtsalt eest ära libisevad. Kellel paremad suusad, kellel parem tehnika. Aga mina, oma sõbralt laenatud suuskadega? Nüüd näikse kätte jõudnud olevat aeg, mil saan tegeleda kõigi nende koduste tegevustega, mida endale (ja teistele) olen aastate jooksul lubanud, kuid mille täitmine on jäänud erinevatel põhjustel toppama.

Samas on ka minul moraalselt keeruline. Inimesena tahaks anda panuse ühiskondlikul tasandil (jah – olen rohkem kui nädalaga ennetanud riiklikke suuniseid isolatsioonis olla). Kuidagi abituks teeb see kodus istumine. Isegi, kui saan aru, et see on hetkel parim, mida kodanikuna teha saan. Jah – saan ka rahaliselt toetada, kuid ma räägin ennekõike eksistentsiaalsest soovist väärtust luua ja midagi oma kätega ära teha.

Kui olin esimest aastat ülikoolis, lausus mu psühhopatoloogia õppejõud sõnad, mis muutsid mu teadvust ning maailmapilti. “Miski siin elus ei ole ISEENESEST õnn ega õnnetus. Kõik on suhtumise küsimus.” Ma ei pruugi saada valida, mis mu elus juhtub, kuid ma saan valida, kuidas ma sellele reageerin. Olen valinud vastu pidada ja kasutada seda võimalust areneda inimesena. Olen valinud olla ka enda ümber olevatele inimestele eeskujuks mitte ainult oma sõnade, vaid ennekõike oma tegude kaudu. Ja olen valinud olla tänulik, selmet et kritiseerida kõiki ja kõike, mis peaks olema paremini. Eriti praegusel ajal, kus põhjust rõõmustamiseks tuleb otsida teadlikult, tihti enesesse vaadates.

/—/ Billy kabinetis seinal raami sees oli palve, mis väljendas tema meetodit, kuidas edasi elada, kuigi ta ei olnud elamisest just vaimustatud.
“Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.”
Asjade hulgas, mida Billy muuta ei saanud, olid minevik, olevik ja tulevik. /—/ (Kurt Vonnegut, “Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda”)