24.02 hommikul avasin silmad, võtsin kätte mobiili, lugesin uudiseid ja käed hakkasid värisema. Ütlesin mehele: ja hakkaski sõda pihta. Silmad läksid märjaks, mees hakkas vanduma. Midagi pöördumatut ja üdini valet, mida kardeti, oli saanud teoks. Mehel on Ukrainas juured ja mõned tuttavad, kuna käis seal lapsepõlves astma pärast.
Mul endal ei ole Ukrainaga erilisi seoseid, aga see sõda läheb mulle väga korda, ma ei kannata sotsiaalselt ebaõiglust ja kõike, mis seondub Venemaast lähtuva vägivallaga. Mu isa peres hukkusid või põgenesid II Maailmasõja tõttu kõik tema 5 onu, lisaks küüditamised ja muu terror. Neid kannatusi on olnud lõputult nii meie suguvõsas kui Eestil laiemalt.
Koheselt oli selge, et me tahame aidata, aga alguses ei leidnud peale annetamise enda jaoks parimat reaalset väljundit. Kui hakati rääkima sõjapõgenikest, oli selge, et sinna võikski oma tähelepanu suunata, mõnele hästi konkreetsele inimesele või perele. Kui mure on nii suur ja hoomamatu, siis millegi väikese, aga konkreetse tegemine aitab hoida ka ennast tasakaalus.
Otsisin head projekti, millega liituda. Kohe hakkas meeldima Fb grupis Ukraina sõbrad Eestis algatus teha lastele üllatuspakke. Just laste osas oli mul kõige enam soovi aidata kaasa, et neil ei jääks sellest ajast ülemäära traumasid – et saavutada nende jaoks filmist “La vita est bella” tuttav efekt.
Valisime tütardega välja ühe ema kahe umbes samas vanuses tütrega Pärnust, tegime neile üllatuspaki. “Pakendiks” sai meil seisev, korralik ranits. Täitsime selle väga paljude asjadega, mida ema mainis, et lapsed vajaksid-tahaksid. Mänguasjade kõrvale ostsime ka meigitarbeid, maiustusi. Meie lapsed panid juurde oma talismanilaadseid õnnetoovaid “vidinaid”, ehteid jne. Pakk jõudis kohale ja ema saatis oma tänu, kuid see suhtlus jäi kuidagi napiks ja kaugeks mu jaoks. Sain aru, et see abistamine ei ole päris minu jaoks, kuna oli näha, kuidas emad lisasid järjest uusi ja uusi lapsi pakiootajateks ja mu panus jäi liiga kaugeks.
Siis hakkasid põgenikud jõudma ka siia, Saaremaale ja kõik muutus eriti reaalseks. Esimene kord, kui kuulsin toidupoes kahte naist ukraina keeles rääkimas, tõi pisarad silma. Ükskord praami peal nägin kolme erinevat ema oma lastega. Ostsin neile kõigile kioskist kommi, läksin juurde ja kinkisin neile kinnitades, et kõik läheb hästi. Täpselt nii vähe oligi vaja, et nutsid nemad ja ma ise ka.
Ühel hetkel tekkis ka Saaremaal tekkis spetsiaalne FB grupp ja lükati käima lastele kingituste tegemine. Kui eelmises peres olid tüdrukud, aga meie pesamuna on poiss, siis mõtlesin, et seekord võiks Herman olla põhiline pakitegija. Ehk et vastan esimesele palvele, kus on kirjas ainult üks Hermani-vanune poiss. Nii leidsimegi Nastja ja Bogdani. Nastja suhtles kohe algusest peale aktiivselt ja avatult, Bogdan on kena, Hermaniga väga sarnase olemisega poiss. Tegime talle paki, ostsime Bogdanile uued tossud spordipoest. Meil oli jutuks, et nende elu hotellis on juba päris kurnav ja nad otsisid võimalust sealt ära kolida, kuid üüripakkumisi oli väga vähe ja needki halvad.
Meie perel on Kuressaares korter, mis oli just tühjaks jäänud, kuna vanem tütar oli läinud YFU vahetusõpilasena aastaks Jaapanisse elama. Me ei olnud kunagi oma korterit välja üürinud, kuna ei meeldinud mõte mõnest võõrast meie endises kodus elamas. Nüüd hakkas tunduma, et seda võiks siiski teha, kuid vajasime veel selle mõttega harjumiseks aega. Ühel õhtul jõudsime perega otsusele, et ja, me teeme seda. Kuidas aga leida üürilist? Ma ei tahtnud panna kuulutust üles, kuna siis oleks olnud vastajaid kümneid, kelle vahel ei oleks nagunii osanud valida. Mind veidi häiris, et paljud ukrainlased panid oma FB profiilid põgenikena lukku. Äkki soovitati neil seda teha turvakaalutlustel? Samas ei olnud see minu jaoks usaldusväärne, kui ma ei näinud inimese kohta tema profiililt mitte midagi või oli see isegi tehtud hüüdnimega.
Siis tuli aga see Bogdanile paki tegemine. Mõtlesin, et ka Nastjale ei julge otse korteripakkumist teha, aga kui ta ise küsiks, siis võime lähemalt rääkida küll. Ja paar tundi pärast seda minu mõttevälgatust ta kirjutaski! Et kas me tunneme kedagi, kellel oleks elupinda rendile anda. Sealt edasi läks kõik kiiresti. Nüüd oleme koos käinud ühel lastejooksul, võtnud Bogdani kaasa meie piirkonna lastepäevale, sõitnud nendega koos Sõrves ringi. Püüame pakkuda nende igapäevale vaheldust, kuid see on raske, kui inimesed on tegelikult koduste pärast mures ja seal raketid pidevalt pea kohal lendavad. Kremenchuki kaubanduskeskuse rünnak oli ilmselt seni kõige õudsem kogemus, sest just seal Nastja kodus elades töötas. Tänaseks on korterisse kolinud ka tema sõbranna oma tütrega, sest koos on majanduslikult mõistlikum ja lihtsam laste järgi vaatamist korraldada.
Lisaks olen annetanud kangaid kaitsevõrkude punujatele. Oma lapiteki-ettevõtte alt korraldasin tekikottide-linade-padjapüüride õmblemist, annetasin need nii Saaremaale kui mandrile. See ei olnud lihtsalt voodipesu, vaid igal esemel oli küljes silt eesti ja ukraina lipukeste ning tekstiga: мій дім – це твій дім (minu kodu on sinu kodu). Üks tuttav, kes viis komplekti oma ukrainlasele, saatis liigutava pildi pisarais kingisaajaist: ka voodipesu võib anda edasi olulise sõnumi ühest südamest teise.
Üks mu varasemalt õmmeldud lapitekk läks heategevuslikule oksjonile Hersoni kunstike toetuseks. Viisime lastega riideid, värviraamatuid ja hügieenitarbeid Kuressaare Punasesse Risti. Käisin kolleegidega abiks talgutel, millega sätiti põgenike jaoks valmis Kogula endine hooldekodu. Annetasin väikeseid summasid erinevatele heategevuslikele algatustele. Aitasin Nastjal osta esmatarbe- ja toidukaupu, mis ta saatis koju lähedastele. Kõiki ukrainlasi, kellega olen kingitusi tehes või muul moel kokku puutunud, olen kõvasti kallistanud ja öelnud, et kõik läheb hästi. Alati, kui see on olnud selles olukorras sobiv, olen nendega püüdnud rääkida, mitte jääda kõrvaltvaatajaks, sest kui oleksin ise samas olukorras mõnda välisriiki sattunud, oleksin tahtnud sama ka endale.
See kõik on olnud vähim, mida olen saanud teha.
