ERMERM

Ainult katkist südant ei saa nõeluda

Asjad, taaskasutus ja prügi Lisatud: 08.08.2022

Autor: Tuuli - 1981

Ma kirjutan siia sõbra ülskutsel. Lubadust tuleb hoida. Sõpru samamoodi. Murtud lubadust ei saa terveks teha, ja vahel ka sõprusi. On kogemusi. Murtud südameid võib ju joota, paigata, krohvida, ja täiesti kinni müürida, kuid alati see ei aita. Asjade parandamine on harilikult lihtsam,aga mitte alati. Küll aga aitab see vahel, mäluesemet puhul, täita tühimikku, mis kellestki jäänud, ja pakkuda hingerahu.
Mulle on alati huvi pakkunud wabisabi ja boro tekstiilid ning olen kunagi välja käinud, et tahan ka oma tekstiililoomingus sellele rohkem tähelepanu pühendada. Ent ma ei jõudnud selleni enne, kui avastasime emaga puuriida vahelt mu vanama kampsuni, mille koid auklikuks olid söönud. Ta oli olnud 10 aastat puuriida vahel. Tekkis mõte teha see terveks viltimistehnika ja tikkimise abil, võttes eeskujuks jaapani kintsugi-tehnika(kullaga parandatud keraamikast). Kampsun jõudis näitusele “3 põlvkonda, värvi, Eestit”, mis oli pühendatud Eesti vabariigi 100. sünnipäevale, ning ka Austria sümpoosiumile Eedeni Aed. Kolmandat korda sai kampsun esineda Viljandis Triin Amuri kostatud näitusel Maailmaparandajad, temast pajatati Sirbis ning Maahommikus. Kampsun oli ka mu austusavaldus vanaemale, kellel oli raske elu, aga kes unistas kunstnikuks saamisest. Lõpuks sai ta siis näitusele. Kampsunile järgnes oma alleshoitud vanadest, paljurännanud ja kogenud riietest pusle, siis põgenevad anarhistlikud sukapüksid, mis samuti kintsugi eeskujul kullaga nõelutud, ja mingil hetkel saigi nõelumisest elustiil, mis laienes sokkidelt ka kingadele ja isegi tarbeesemetele.
Minu meelest on ka esemetelõigused iseseisvusele ja nende elu ei peaks lõppema prügikastis. Minu anarhistlikud sukapüksid protestisid tarbimiskultuse vastu, mis liigitab nad inimese jalgade orjadeks ning prügiks andmata neile võimalust iseeendana eksisteerida. Tihti käivad nad meiega läbi pikad teekonnad, teenides kannatlikult ja kuulekalt, kuid meil pole nende jaoks enam aega.
Sokkide nõelumine võib olla nii maaliline ja leebe terapia kui obsessioon, mis pürgib kogu tallaaluse algupära nõelumistega asendama. Koroona-ajal kodus istudes nõelusin ära vist 56 paari sokke. Seda mitte ainult parandamistuhinast, vaid ka põhjusel, et vahepeal ei suutnud ennast millekski muuks sundida.
Käin meelega nõelutud seelikute ja sukkadega tööl, kuna minu meelest ei sõltu töö tulemus sellest, kui uued ja korralikud rõivad mul seljas on. Olen täpselt nii metsik ja allumatu kui loodud, kuna ametlikkust ja sotsiaalselt aktsepteeritud väljanägemist on mulle võimatu peale suruda. Mu patsikummideks on sukapükste äralõigatud ülmine serv. Väga mugav.
Oma lemmikrihmikuid, mis juba üsna päevinäinud, võtsin 5. korda tallutada ja kontsaplekke vahetada möödunud nädalal. Kuigi teenus maksis kolmandiku kingade hinnast… nad on mu teekaaslased ja ma ei kavatse neid kingade vanadekodusse paigutada. Jalale nr. 35 on üldse raske mugavaid ja häid varje leida (kui keegi veel ütleb “kas sa lasteosakonnast ei taha vaadata?”, saab ta koosa!). Sellepärast olen oma tuhkatriinutenniste ning 25 aastat vanade nöörsaabastega kingsepa kojas tihe külaline. Tallinnas on 2 väga head kingseppa, Kentmanni tänaval gruusia vanamees ja Balti jaama turul üks armeenlane. Nad ei osuta lihtsalt teenust, vaid tõesti vaatavad su jalanõule peale ja valivad parandamise viisi kingade iseloomu põhjal. Nad ei kaota kunagi ära kingade isikupära. See pole kirvetöö.
Nüüd on Koplis Tartu eeskuju järgides avatud parandustöökoda, mida soovin peagi uudistama minna.
Taaskasutusest rääkides, siis… aiapidajal pole kevadeti aega poes käia. Istutusnõudeks on ikka olnud kõik vetsupabri rullid, jogurtitopsid, piima ning mahlapakid, kotleti ning šašlõkikarbid, vanad kummikud, ka praepannid, auguga emailitud koorekannud ning isegi vana kastekannu sõel (muide, imeline ripptaimede külvamiseks). Tööriiteks sobivad kõik vanad kaltsud, millest osa on pärit 1970.-80. aastatest, ja kui neil ongi rinna peal kiri “Moskva” siis nagunii keegi seda mullakihi alt ei märka. Minu kõige vanemad rõivad on ehk üks kollane maasikaga sall, mis hästi sobib Viljandisse, ent on pärit aastast 1984; siis üks kleit, mille leidsin 1996. aastal kolides uue elukoha laekapist ja mis võis olla pärit 1960-ndatest; kannan seda siiani, kuna riie on väga vastupidav ja seda saab hästi reisile kaasa pakkida; ja üks vihmajope, mille sain 1993. aastal Saksa sõbralt ja mida siiani kannan. Vintaaž on ju praegu nii moes. Ja NIIIIII kallis.
Meie autotu garaaž Viljandis on täis esemeid alapalkirjaga “võibolla kulub millekski ära” ja enamasti kulub ka. Lisaks näitavad kogemused, et niipea, kui viskad midagi ära, tekib vajadus just selle eseme järele.
Tavaline paberileht teeb minu käs läbi vähemalt 7 elu. Kui sellele on midagi prinditud, saab veel printida teisele poole, värvida üle, kirjutada tühjale kohale telefoninumbrit, valmistada lõikeid ja rebida ribadeks, et ahju jaoks süütepalle valmistada. Nendesse kuluvad ära ka tühjad munakoored, mandariini ja apelsini ning tavalise kartuli kooreribad ning – ärge uskuge, kui ei taha – tavaliselt tolmurullid diivani tagant. see kõik ajalehetüki sisse keraks mätsida ja ilusti saab ahjutäie puid keskküttes põlema. Kuid koorte kuivatamiseks on vaja puupliiti, linnakorteris läheks need hallitama.
Mul on tunne, et mitteraiskamine ning nulljäätme-elustiil on muutumas üha rohkem isenesestmõistetavaks. Naljakas, kuidas hipsterid podcastides ja ajakirjades nagu uusti ameerikat avastades räägivad nippidest, mida ma olen alati teadnud. Aga võibolla annab see “avastamisrõõm” neile piisavalt püsivust jõuda katsetamisest harjumuseni.
Wabisabi filosoofias hinnatakse defekte, mõrasid, auke, kühme, mõlke, kriime, parandamist, see tõstab eseme väärtust, jutustab mingit lugu. Katkine tass tõstetakse nähtavamale kohale kui ülejäänud, terved tassid, kuna parandused teevad eseme “elusaks”. Eriti vanadele ja elunäinud esemetele omistatakse muinaslugudes ka maagilisi võimeid ja nad võivad koguni elustuda ning näiteks vembumehest mägrana mööda tuba tantsida, kuni hommikul taas teepoti või küünlajala kuju võtavad. Ma olen märganud sama mõnede vanade tädikeste puhul, ja isegi mitte nii vanade, kes ikka räägivad küll oma taignarulli, küll muruniidukiga, mõnikord küll ka uute ja tervetega, aga enamasti ikka nendega, mis neid pikalt teeninud. Küll julgustatakse kulunud hakklihamasinat jaksama ja öeldakse vikati kohta, et minnakse “vanamehega” põllule.
aga vabandust, siinkohal pean lõpetama, kuna mu külmkapp on katki ning seetõttu lähen viin nüüd toidud plekkpangega õue puu otsa.


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii