ERMERM

Ajaloo-osakond ja uued ajad

Aastad ülikoolis Lisatud: 18.05.2017

Autor: Tiit Rosenberg - 1946

Ajaloo-osakond ja tudengid

Nõukogude ajal liitis ajaloo-osakonnas õppejõude ja tudengeid väline surve. Hiljem, kui juba TRÜst sai TÜ, siis tudengite aktiivsus kandus erinevatesse kohtadesse ja suhtlemine endistes raamides hakkas kokku sulama ja hägustuma. Seni õppejõude ja ärksaid tudengeid ühendanud Ajalooring elas 1980ndate lõpus-1990ndate algul üle languse. Tekkisid korpratsioonid ja seltsid, millega liitusid ka paljud ajaloolased. Ka poliitiline elu, alates fosforiidiaktsioonist kuni muinsuskaitseliikumiseni haaras paljusid meie tudengeid, kes olid liidritena eriti aktiivsed. Mõneks ajaks langeski ÜTÜ Ajalooring varjusurma. Tehti küll katseid muuta ajalooring ajalooseltsiks, kuid need katsetused ei vedanud välja.

Taas hakati Ajalooringi nime all tegutsema 1990ndate keskel, kui juhatasin Eesti ajaloo õppetooli ning õppetooli summadega sai seda toetada. Taastati traditsioonid – sügisekskursioonid jm. Oma tõusude ja langustega tegutseb ajalooring tänini.

Tudengite arv hakkas kasvama 1990ndate lõpus, kui tekkis võimalus astuda ka tasulistele kohtadele. Esimesel aastal astus ajalugu õppima ligi 100 tudengit, nii et oli raskusi sobivate auditooriumite leidmisega.
1980ndate lõpus kadusid ranged kursustepõhised tunniplaanid ja sai hakata lugema valikkursusi ning teemasid, mida varem ei saanud või pidi neid esitama ettevaatlikult. Mina näiteks lugesin valikkursust nn. Tartu renessanssist (Jaan Tõnisson ja Postimees, rahvusliku liikumise tõus jm). Ka teised õppejõud said loengutes enam pühenduda oma lemmikteemale või -ajastule. Tudengitel avanesid aga võimalused ise kombineerida oma pea-, kõrval- ja valikaineid. Sisseastumiseksamid säilisid seni kuni gümnaasiumitesse tulid riiklikud eksamid. Kuid ajaloo osakond oli üks viimaseid, kes loobus eriala sisseastumiseksamist ning hakkas arvestama riikliku ajalooeksamiga.

Tudengite kvaliteet muutus veidi siis, kui hakati vastu võtma üleplaanilistele kohtadele. Tekkisid äärmused – olid motiveeritud ja andekad ning vähemmotiveeritud üliõpilased. Kuid töötada sai nende kõigiga.
Ajaloolastel on suulised aineeksamid siiani alles. Eks see oleneb ka õppejõust. Kirjalikke eksameid kasutan väiksemamahuliste kursuste puhul (näiteks Leedu või Läti ajalugu). Muidugi on ka kirjalikud testid ja referaadid.

Arhiivide avanemine

Ajaloolaste sisulist tööd mõjutas kõvasti arhiivide avamine. Sai tõsisemalt hakata tegelema 20. sajandi poliitilise ajalooga, mis seni oli olnud raamides ning sellest püüti pigem hoiduda. Kui ma tulin ülikooli õppima, siis huvitusin 20. sajandi poliitilisest ajaloost, kuid kiiresti sain aru, et siin on seinad ees. Vanemate õppejõudude eeskujul sai minu lemmikuks nn Oktoobrieelne ajastu – 19. sajand, siirdega 18. sajandisse ja 20. sajandisse kuni 1917. aastani. Kui vabamaks läks, sai ka EV aega uurida. Praegu on üliõpilaste jaoks menukamaks 20. sajandi, eriti II maailmasõja järgse ajastu teemad – sellega tegelejate hulgas on väga häid, aga on ka kergema vastupanu teed minejaid. Varasemad ajalooperioodid nõuavad lisaks emakeelele ja inglise keele oskusele saksa ja vene keele oskust ja gooti kirja tundmist. Selleks on aga vaja eelteadmisi või valmisolekut need enda jaoks selgeks teha.

Välissõidud

Nõukogude ajal oli välismaale pääsemine piiratud ja keeruline. Esimene tõeline välisriik, mida konverentsituristina külastasin, oli Rootsi, kuhu pääsesin 1987. aasta juunis osavõtjana IX Balti uuringute konverentsist Stockholmis. Siis oli juba Gorbatšovi aeg, glasnost ja perestroika. Sõit toimus muidugi Moskva kauda NL välispassiga. Kutse neile konverentsidele olin saanud juba 1983. ja 1985. aastal, kuid sinna mind, nagu mitut teistki võimude silmis ebausaldusväärseks peetavat Tartu ajaloolast (S.Vahtre, H.Piirimäe), ei lastud. (H. Piirimäe oli saanud küll sõiduloa Rootsi juba palju varem, seoses ettevalmistustega Tartu ülikooli 350. aastapäevaks, sest oli vaja selgust ülikooli Rootsi-aja perioodi suhtes ja uurida seda arhiivis. H. Ligi oli parteilane ja kateedrijuhataja, oli varem 1970ndatel saanud välimaale rahvusvahelistele konverentsidele nn teadusliku turistina või nõukogude ajaloolaste delegatsioonides. Kuna vene ajaloolased olid umbkeelsed, oli vaja kedagi, kes oskaks rääkida ja aru saada, millest kõneldi. Nii said mõnedel nomenklatuursetel kohtadel olevad mehed nagu J. Kahk, K. Siilivask, H. Ligi jmt hakata välismaale sõitma.) Kasutamata jäi ka kutse 1985. aastal Saksamaal Marburgis peetud Balti Ajaloo Komisjoni ja Herder-Instituudi III sümpoosiumile, kuhu sain sõiduloa liiga hilja. Stockholmi konverents oli läbimurdeks, ehkki järgmiste sõitudeni kulus veel 3 aastat. Vahepealne aeg kulus aga ära ettevalmistusteks – nimelt hakkasin nullist peale õppima inglise keelt, tehes 1988-90 läbi kolmeaastase kursuse Tartu Keeltekoolis.

Esimesed kontaktid välisteadlastega olid alanud varem. Neid juhtus siia käima juba varem. Üks esimesi neist, kellega Tartus kokku puutusin ja kellega kohe hea kontakt tekkis, oli Göttingeni ajaloolane Gert von Pistohlkors, kes sai loa Tartusse tulla kuskil aastal 1986 või 1987, mil kohtusime ajaloo-osakonnas ja pärast lõunastasime koos temaga tollases restoranis „Kaunas“, kuhu olid kutsutud professorid Ligi, Vahtre, Piirimäe ja noorema ajaloolasena ka mina. Varsti, 1989. aasta sügisel toimus Tallinnas Göttingenis asuva Balti Ajaloo Komisjoni (BHK) ja meie Teaduste Akadeemia korraldusel esinduslik kongress valgustusajastu teemal, kus osales rohkesti baltisaksa ajaloolasi eesotsas BHK esimehe Gert von Pistohlkorsiga. Nii läbikäimine nendega laienes. 1980ndate lõpus sai käidud ka Riias lätlaste korraldatud konverentsidel, kus kohtusin taas Pistohlkorsi ja nägin mõnda teist baltisaksa päritolu teadlast.

1989 või 1990 sain tuttavaks ühe inglise ajaloolase Roger Bartletiga, keda kohtasin Tartus Liivi tänaval arhiivi uurimissaalis. Selgus, et ta oli Londoni ülikooli Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute osakonna (SSEES) professor . Ta kõneles vabalt vene keelt ning tema uurimisteemaks oli 18. sajandi Venemaa ajalugu, sh Balti valgustaja Eisen. Mõni aeg hiljem tuli samast osakonnast siia ka lektor Rudolf Muhs ning 1990. aastate algul veel teisigi, nagu näiteks vene kirjanduse ajaloo professor Geoffrey Hosking ja Põhjamaade ajaloo professor David Kirby. R. Bartletiga saime headeks sõpradeks ja oleme kontaktis siiani. Tema ja Muhs organiseerisid mulle märtsis 1991 nädalase küllakutse Londonisse, kus sain tutvuda sealse õppekorraldusega ja kohtuda mitme professoriga. Eesti oli tollal nende jaoks suur huviobjekt. Londoni reisil käisin ma Peterburi kaudu lennukiga.

Juunis 1990 külastasin ka Ameerika Ühendriike, kus toimus AABS –i (Association for the Advancement of Baltic Studies) konverents, mis on üle aasta toimuv Balti uuringute konverents. Sõitsime Eestist neljakesi – Toomas Karjahärm, Mati Graf, Rein Helme ja mina. Sõitsime Moskva kaudu, kus Teaduste Akadeemia välissuhete osakonnas enne reisi instrueeriti meid, kuidas välismaal käituda. Moskvast sõitsime põriseva Aeroflotiga üle ookeani New Yorki, kust edasi sõitsime juba inimsõbralikuma Ameerika lennukompanii lennukiga üle Ameerika kontinendi läänerannikule Seattles, kus toimus konverents. Seal olid meil vanade tuttavatena ees Stockholmi konverentsilt tuttavad ameerika eestlastest professorid Olavi Arens, Toivo Raun, Tönu Parming jmt. Pärast veetsime veel kolm päeva New Yorkis, kus meid võõrustasid ja linna ja ümbruskonda näitasid Olavi Arens ja Peep Peter Rebane. Peamiselt vedas meid ringi Olavi Arens , kelle ema juures väikeses Pougkepsie linnakeses me ka ööbisime. New Yorgis külastasime sealset Eesti maja ja muid kohtasid, ühel päeval käisime Roosvelti keskuses ja kuulsas West Pointi sõjakooli linnakus.

Hiljem tuli juba konverentsikutseid siit ja sealt. Kevadsuvel 1991 olin ma kuu aega Saksamaal Göttingenis ja sealtpeale olen seal ning mitmetes teisteski Saksamaa ülikoolilinnades korduvalt käinud. Oktoobris 1992 toimus Balti konverents Pariisis, kus käisin koos koos S.Vahtre, A.Musta ja A.Rahiga. Soome jõudsin alles 1995. aastal, kuigi sealsete kolleegidega olime tuttavad juba varem. Riias ajalooarhiivis tutvusin Jaapani ajaloolase Kimitaka Matzusatoga, kes töötas Tokio ülikoolis ja tegeles Venemaa ajalooga. Tema kutsel käisin 2004. aastal ühel konverentsil Sapporos.
Kõige sagedamini on meie ajaloolased käinud vast Saksamaal, eriti Göttingenis, millise ülikooliga on TÜ-l olnud väga hästi toiminud partnerlussuhe. Sinna sai algul sõidetud raha kokkuhoiu mõttes bussiga, hiljem muidugi lennukiga.
Ja muidugi olen nädalate kaupa istunud Riias arhiivis. Suhted kõikide välismaa kolleegidega kujunesid juba 1990ndate keskpaigaks loomulikeks ja tihedateks.