ERMERM

Ajukeemia

Lõhnad minu elus Lisatud: 10.08.2023

Autor: Ivi - 1964

Me sünnime siia ilma, kulgeme vaikselt ja saame vanaks. Me muutume ja koos meiega meid ümbritsev maailm. Muutuvad ka lõhnad.
Me võtame kõike enda ümber enesestmõistetavalt. Lapsena ei oma eriti tähtsust, millised lõhnad meid ümbritsevad. Nüüd tagasi mõeldes saad aru, kui rikas oli see aeg. Minu lemmik oli ja on ka praegu sügis. Kui astusid vanaema aiaväravast sisse ja uimastav flokside lõhn hõljus kõikjal. See oli nii…nõiduslik. Enam kunagi hiljem ega kellegi aias polnud sellist õndsust. Puudelt maha kukkunud õunad olid nii ehtsad, et lõhnast võisid tunda nende maitset. Sügisene õhk oli täis kõdu ja surma aroome. Loodus suri, kuid selles oli midagi väga elusat.
Suured viljapõllud, lapsena tundub kõik palju ääretum, ja punased kombainid veel pimedas tulede valgel töötamas. Kui segunes kütuse, masinaõlide ja märja vilja aroom. Traktorid kündmas põldudel ja see niiske mulla hõng, seda võisid lausa iga rakuga tunnetada. Isegi sügisene tuul lõhnas omamoodi, ta oli kuidagi karge ja temas oli tohutu palju erinevaid külgi, sa armastasid teda ja samas ka vihkasid
Kevad tuli alati suure sulaga. Värske tuul tõi hinge sellise igatsuse. Sul, tunav lumi oli nii ergas, et kõditas ninas. Kui ilmusid esimesed rohulibled ja puudele hiirekõrvad, võisid tundide kaupa olla selles lõhnade maailmas. Esimesed kevadlilled olid küll rohulõhnalised. Kuid piibelehtede ja toomingate õitsemise ajal võisidki seista lihtsalt metsaserval, pisarad hakkasid iseenesest silma valguma, oleks tahtnud kõik selles hetkes oleva salvestada ja need lõhnad olid olid nii ehtsad. Hommikuse kastega õues jalutamine oli midagi enneolematut.
Siis lajatas suvi täiega. Praegu teavad vast vähesed, kuidas lõhnab just niidetud hein. Kuidas lõhnab vihma kätte jäänud ja veidi hallitav rohi, millest ometi peab saama loomadele talvine toit. Kui kirbe lõhnaga on see tolm, mis sellisest heinast tõuseb. Kuidas lõhnab lakapeale või küüni varjule jõudnud hein, see on vapustav.
Me ei saanud lapsena paljustki aru. Kui vanaisa vankri rattaid tavotiga määris, tundus hais hingemattev. Nüüd annaks kõik siin maailmas selle ühe hetke eest olla jälle laps ja vanaisaga koos ninapidi tavoti nõus.
Kui vanaema tuli laudast värskelt lüpstud ja sooja piimaga, tundus, et see lõhnab sõnniku ja loomade järgi. Ometi olime kõik oma kruusidega ootamas. Või kui laupäeva õhtul sauna köeti ja kolle ajas suitsu pesuruumi. Seintesse oli see suits sisse imbunud ja kuumus tõi kõik veel enam välja. Saunas keedeti ka loomadele kartuleid, seda lõhna tunnen veel praegugi oma meeltes.
Hommikuses metsas olid kõik lõhnad nii selged, puhtad. Ja kui veel metsmaasikate aeg kätte jõudis, lõhnas mets maasikate järgi.
Legendaarsed vanaema porgandipirukad tõid terve väikese maja magusat lõhna täis. Siis tundus see nii vastik, keedetud porgandi magusus. Me ei taibanud siis, kui väga meil vedas.
Arvatakse, et talv on igav. Kuid ka pakasel on tuhat nägu ja tuhat erinevat maitset ja lõhna. Mõnus on pakasega õue minna ja nuusutada, kuidas lumi lõhnab. Enam pole küll meie kandis sageli seda valget lund. On keemiakombinaadi lisanditega ja aroomidega vürtsitatud ollus.Seda enam õpime hindama puhast loodust.
Nüüd ma olen vanem. Minu kodu ei ole minu nägu. See on laste nägu, nende lõhnamaailma nägu. Vana maja on sageli oma kapriisidega. Küll ajab ahi suitsu sisse ja oleme kõik nagu suitsuheeringad. Sügisel pressib niiskus lõpuks ikkagi ennast tuppa, jõuab ka riieteni ja kappideni, selline läppand ja halb lõhn, mis küll tasapisi jälle oma teed läheb. Kui lapsed vahel aega saavad koju tulla, pole nende arvates paremat lõhna, kui on küdev ahi, olgugi, et natuke suitsune. See on nende jaoks kodu lõhn.
Viimane soovitus. See on minu enda peal katsetatud. Oled töötu, hoidu tühja kõhuga toidupoodidest kaugele. Sest uskuge, pole midagi jumalikumat, kui on sooja toidu lõhn ja pole midagi hullemat, kui sa seda endale lubada ei saa.