Tegemist oli 1992. aasta kevadega. Minu vanem vend oli kaks semestrit Tallinnas Tehnikaülikoolis tarkust nõutanud ning saanud selleks ajaks ka hulgaliselt kontakte “äriilmas”.

Iga vähegi aktiivne sell üritas 90-ndate esimeses pooles ratsa rikkaks saada. Mõni teenis metalli vahendamisega Žiguli, mõni sai aga valele alale trügimise eest peksa ning jäi ilma oma dressidest- tossudest ja tont teab millest veel.

Vend otsis välja kanali, kust pidi saama hea hinnaga Gruusia konjakit. Arutasime seda asja ja otsustasime nii, et oma kodulinnas võtan konjaki müügitöö enda peale. Leppisime hinnad kokku, arutasime läbi, kellele müüa ja nii ma siis hakkasingi 15-aastasena alkoholiärimeheks.

Külastasin paljusid poode ja nende juhatajaid ning nii mõnigi oli valmis prooviks kasti või paar võtma. Tagantjärele meenub, et minu vanuse osas ei tekkinud üldjuhul mingit küsimust. Ainult üks vanem meesterahvas, ühe kaupluse omanik, arutles mind nähes endamisi valjusti, et kas on ikka õige sellist asja minu vanuse noormehega ajada. Kuna alaealisele alkoholi müük oli ka siis selgelt keelatud, siis alaealiselt alkoholi ostmine tundus talle olevat nähtavasti seaduslik. Nii tellis ka tema oma kastid ära.

Mõned nädalad peale tellimuste kogumist tuli vend Tallinnast oma äripartneritega kohale ja jagasid kauba laiali. Kõik sujus esmapilgul suurepäraselt. Ainult üks asi rikkus lõpuks kogu projekti. Tehtud töö eest ei saanud raha ei vend ega mina! Nagu öeldakse, meid tõmmati lohku. Esimene karm õppetund kauboikapitalismis oli saadud!

Kui kedagi huvitab, siis müüdav konjak (tegelikult küll brändi) kandis nimetust Vartsikhe ja see on ka tänaselgi päeval toodetav mark.