ERMERM

Ameerikast Tartu Ülikooli

Aastad ülikoolis Lisatud: 13.12.2017

Autor: Vello Andres Pettai - 1968

Tartu Ülikooli Muuseumi intervjuu 2017. a

Ameerikast Eestisse
Mina kasvasin üles Massachusettsi osariigis Bostoni külje all linnakeses nimega Sudbury. Seal käisime läbi nii Bostoni kui ka kogu selle Kirde-Ameerika piirkonna eestlastega. Aegajalt saime ka New Yorgi eestlastega kokku, sinna oli küll 4-tunnine autosõit, aga kuna vanavanemad elasid New Yorgi linnas, siis sinna andis ikka põhjust minna. Aga ka kohalik seltskond oli igati piisav, see oli isegi parem. Suuremas New Yorgi seltskonnas oli palju intriige, seal koos erinevad põlvkonnad oma taakadega. Kõik nad tulid ju Ameerikasse küllaltki traumeeritult (olles mitmeid aastaid elanud veel määramatuses põgenikelaagrites Euroopas) ning lisaks sellele väikesele eestlaste seltskonnale tuli hakkama saada ka suures Ameerika seltskonnas. Kuid Bostoni seltskond oli kokkuhoidvam, lahe.

Esmakordselt käisin ma Eestis 1983. aastal. See oli keskkoolireis, mille oli organiseerinud üks matemaatikaõpetaja. Sellel reisil käisime kõigepealt Moskvas, seejärel Leningradis ja siis sõitsime rongiga Tallinnasse, kus mul oli võimalus esmakordselt kokku saada oma sugulastega (põhiliselt minu ema onutütardega). Tallinnast lahkusime laevaga „Georg Ots“ Helsingisse. See reis andis esimese kokkupuute selle poolmüstilise maaga, milleks Eesti tollal veel minu jaoks oli. Sain näha eestikeelseid tänavasilte ja kuulda telekas eesti keelt. Ma olin siis kõigest 14-aastane, kuid side Eestiga sai loodud.

Mul oli ülikoolis kaks eriala – politoloogia ja vene keel. Mul oli juba teismeliseeast huvi Nõukogude Liidu vastu. Olen paljudele rääkinudki anekdooti, kuidas 1982. aasta novembris olin ma meelega öösel kella kolmeni üleval, et vaadata Brežnevi matuseid Ameerika televisioonist, mida kanti toona otse üle. See oli sedavõrd suur sündmus, et näha, kuidas Nõukogude Liidu juht läks kolksatusega hauda.

Mina olin oma peres ikkagi selline must lammas, mu isa on elektriinsener ja mu kaks vanemat venda on samuti inseneriteed läinud, mina aga sotsiaalteadlane. Lisaks Eesti ajaloolisele kontekstile oli Nõukogude Liit see, mida oli mõtet uurida ja vaadata. See tähendas omakorda, et vene keelt tuli teada. Kui 1983. aastal toimus reis Nõukogude Liitu, olin ma 9. klassis. Aga kaks aastat hiljem avati meie koolis vene keele klass, mis oli küllaltki haruldane. Meil oli üks vanem naisterahvas keeleõpetaja, kes oli Ukraina taustaga, oskas vene keelt ning siis koos ühe ajalooõpetajaga nad avasid vene keele ja ajaloo klassi. Mina siis õppisin seal ja sain mingi osa vene keelest alla. Kui läksin ülikooli, jätkasin täiel määral vene filoloogina ja läksin hiljem, 1988. aasta sügisel, ka pooleks aastaks Moskvasse õppima. See võimaldas ka 1988. aasta jõuludeks Eestisse tulla, mis olid siin päris esimesed vabad jõulud.

1989. aasta juunis, kui olin ülikooli lõpetanud, sain 3-kuulise praktikakoha Raadio Vaba Euroopa juures. Läksin Münchenisse, kus minu ülemuseks oli Toomas Hendrik Ilves. Kirjutasin seal analüüsilugusid, selleks oli kõige parem aeg ja muud võimalused. Mäletan, et raadiojaamal Vaba Euroopa oli sedavõrd raha, et kui oli vaja mingit ülemnõukogu istungit jälgida, siis neil oli kolleeg Soomes, kes keeras raadio lahti, kuna kogu istung kanti üle ning pani telefoni raadio kõrvale. Meie istusime Münchenis telefoni otsas ja kuulasime kõike seda. Mis maksumusega see oli, ma ei kujuta ette.

Ja kui see praktika oli läbi, siis ma sain VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing) kaudu küllakutse ja viisa Eestisse. VEKSAga polnud mul pärast muud kokkupuudet, kui korra käisin nende juures Olevimäel viisakusvisiidil juhataja juures. Ma lihtsalt istusin sugulaste juures, lugesin ajalehti ja käisin poliitilistel üritustel.

Seejärel tulin Eestisse veel terveks 1990. aastaks. Lõin kaasa Kodanike Komiteede liikumises ja Eesti Kongressi juures tõlgina ning ajakirjanikuna tolleaegse ajalehe „The Estonian Independent“ loomisel ja väljaarendamisel. Ma teadsin juba siis, et mul on huvi poliitiliste arengute vastu ja tagantjärgi olen ma tänulik Mihhail Gorbatšovile, et üldse perestroika aeg kätte jõudis täpselt nii, et see oli minu karjääri algus.

Seejärel 1991. aasta jaanuaris läksin doktorantuuri New Yorki. Need aastad 1990ndate algul möödusid nii, et põhiliselt tegin doktoriõpet ja suviti käisin siin. Kui hakkasin doktoritööd ette valmistama, tekkis mõte tulla Eestisse tööle. Taagepera asjadest Tartu ülikoolis olin kuulnud ja 1993. aasta sügisel kirjutasin Reinule ning küsisin, et kuidas selle sotsiaalteaduskonna ajamisega läheb. Taagepera ütles, et hea meelega ta ootaks mind, aga tal endal ei ole mulle rahastamist pakkuda. Kuid üsna pea avati Sorose fondi üks alaprogramm Civic Education Project, mis andis stipendiume põhiliselt doktorantidele, kes tahtsid Ida-Euroopasse õpetama minna. Ka minul õnnestus see stipendium saada ja 1995. aastal sügisel tulin ma Eestisse.

Politoloogia – uus ala Tartu ülikoolis
Taagepera loodud sotsiaalteaduskond oli selleks ajaks suletud ehk transformeerunud erinevateks osakondadeks, sh politoloogia osakonnaks. 1995. aasta sügisel alustasid esimesed politoloogia õppekavale võetud üliõpilased. Koos minuga tulid sel sügisel osakonda ka mitmed teised – Eiki Berg oli sel sügisel esimest aastat, siis olid veel Raivo Vetik, Jüri Ruus, ka Kaido Jaanson ja hiljem tuli noormees nimega Evald Mikkel. Mina käisin välja paar oma õppeainet (Poliitiline filosoofia, Paljurahvuselised riigid) ja ma mäletan seda, et Kaido Jaanson tahtis osakonda võtta just noori.

Kusagil oktoobris 1995, istusime minu korteris Annelinnas Kaunase tänaval koos Eiki Bergiga, et Kaido Jaansoni ülesandel läbi töötada bakalaureuse õppekava politoloogias. Seega kuuendal nädalal Tartus olles pandi meid kogu politoloogia õppekava uuesti läbi töötama. Oli hästi hea ja positiivne tunne, et me saame mõelda asju. Kas mina just nüüd midagi uut sisse tõin, ei tea. Ma arvan, et me lihtsalt ehitasime üles selle 4-aastase õppekava, aga sama tähtis oli magistriõppekava ja hiljem veel doktoriõppekava väljatöötamine. Aastatel 1995-2000 käis kõik selle asja väljaarendamine ja see oli minu jaoks karjääri ja väljakutsete seisukohalt hästi hea võimalus. Olen tänulik nii Civic Education Project’ile kui ka kolleegidele, kes kõike seda võimaldasid tol ajal.

Ameerika eeskuju kasutasin õppe mitmekesistamisel. Näiteks 1995. aasta sügisel hakkasin lugema ainet „Poliitiline filosoofia“, mis tol ajal oli küll piiratumas mahus, Machiavellist kaasajani. Aga oluline, toetudes Põhja-Ameerika kogemusele, oli see, et loengu kõrval olid seminarid ja kindlad rühmad, kus arutati ning tehti väikseid kirjatöid, kus üliõpilased võtsid kokku oma seisukohti ning me parandasime ja vaatasime läbi neid esseesid. See on see, mida me tänapäeval kuulutame suure hurraaga interaktiivseks õppeks.

Doktoriõppes oli seda rohkem – viisime sisse doktorieksameid, mis väga kajastasid ja peegeldasid selliseid eksameid, mis mul endal olid olnud Põhja- Ameerika kogemusest. Seal tuli ka natuke rohkem sellist aktiivset doktoriõpet kui võib-olla mujal Euroopas, kus sageli on nii, et doktorant võetakse Doktorvateri kõrvale ja siis ta lihtsalt on nagu assistent ja kuskilt see doktoritöö siis ka tuleb. Ma tunnetan aegajalt, et me lähme selle vana süsteemi juurde kuidagi tagasi, kui me räägime siin projektipõhisest doktoriõppest. Mina arvan, et doktorandil on vaja laia tausta, vaja mitut erialast haru, kus oled võimeline panustama. Kuid kui sa tuled doktoriõppesse ning jääd ainult ühe juhendaja abiliseks ja käsilaseks, siis pole see õige. Eksamid, mis said doktoriõppesse sisse viidud, toimivad siiamaani.

Kui Tartusse ülikooli tulin, oli mul algusest peale selline väga positiivne tunne, sest see ei olnud ainult politoloogias nii, see oli ka mujal, näiteks väärib nimetamist Jüri Alliku roll psühholoogias. Terves tollases sotsiaalteaduskonnas olid hästi tugevad jõud, kes tahtsid rahvusvahelistuda ja olla osa meie rahvusvahelisest teaduselust. Minu jaoks ei olnud see mäest ülesminek, vaid tugeval kõrgel platool tegutsemine.
Kui tulin 1995 ülikooli, oli rektoriks Peeter Tulviste ning toimus palju muutusi. Mina ise ei elanud seda väga üle, tulin täpselt nii, et asjad olid juba ära otsustatud. Tulin politoloogiaosakonda puhta lehena, me lihtsalt asusime seal neid asju tegema nii nagu me tahtsime. Kui mina ükskord tulin, siis oli politoloogia osakond juba ilusti Marksu-majas. Seal oli vaid üks kahetoaline kabinet, mis mahutas ära ainult sekretäri ja Kaido Jaansoni. Hiljem saime paar kabineti uues, Lossi 3 majas tänu Euroteaduskonnale. Ühel hetkel sai sotsiaalteaduskond tervikuna Tiigi tänavale ja ka meie mahtusime sinna otsapidi ära ning lõpuks tulime jälle Lossi 36 hoonesse. Ka see on olnud väga positiivne areng.

Üliõpilased 1990ndatel olid väga säravad, võib-olla isegi rohkem kui tänapäeval. Tänavu augusti lõpus oli meil väike kokkutulek nendega, kes olid astunud aastal 1992 sotsiaalteaduskonda, seega 25 aastat tagasi. Umbes kolmandik nendest on kas teadusmagistri või doktorikraadiga. Nad tulid kõik entusiastlikult. Taagepera oli väga tugev eeskuju, keda hüüti tollal „onu Reinuks“. Nad läksid pärast edasi suuri asju tegema. Ma mäletan, kuidas me nendega siin majas (Tartu Ülikooli muuseumis) 1995. aastal jõulupidu korraldasime ja üliõpilased kutsusid mind siis jõuluvana mängima ja kandsid mulle ette väikseid sketše.

Üleminek endisest teadusliku kommunismi kateedrist politoloogiasse oli sujuv. Ma pole täpselt isikute poolest fikseerinud, kes tollal teadusliku kommunismi kateedris olid ja kuhu nad kõik läksid, kuid Rein Toomla oli see põhiline, kes tollal oli veel 40-aastane. Aga ta võttis Taagepera seatud nõuded vastu. Taagepera ütles, et ta ei võta kedagi tööle, kellel pole Lääne magistrikraadi või enamat, ta oli vägagi range. Rein Toomla otsustas, et ta astub Taagepera magistriõppesse ja tegi aineid jm ära, isegi magistritöö artikli avaldas ära ja siis võeti ta omaks. Ka Jüri Ruus otsapidi. Kui ma võrdlen, kuidas Lätis-Leedus või mujal Kesk- ja Ida-Euroopas on olnud, siis puhast põlvkondlikku üleminekut seal alati ei olnud. Ei taha väga stereotüüpne olla, aga tundub, et kui vanast ajast jäi mõni juhtprofessor alles, siis ei toimunud sellist murrangut ega muutust. Siin siis ilmselt oligi põlvkondade sujuv vahetus, aga ka Taagepera enda tõuge.

Professoritele seati ette vanusepiir ja oli ka teisi asju – pidi uuesti kandideerima ja mõni ei osutunudki valituks. Ma ei tea, mis moel see võis toimuda Lätis-Leedus ja mujal, aga siin sellisel puhastusel oli oma mõju. Iseäranis oli see tähtis sotsiaalteadustes, mis olid määritud vanast ajast.
Minu Tartusse tuleku aastal (1995) oli äsja loodud eelpool mainitud Euroteaduskond, mida juhtis Toivo Miljan. Kanada eestlasena ning politoloogina oli Toivo mulle tuttav ning ma suhtlesin temaga väga palju. Euroteaduskond oli suur tugi, mis andis edumeelsust majandusteadlastele, õigusteadlastele, politoloogidele, ning avaliku halduse inimestele. See andis mitte ainult ressursse, vaid avardas ka suhtlemistasandit, tõi siia omakorda teisi välismaalasi Norrast, Taanist, Saksamaalt ja Soomest. Euroteaduskond oli Euroopa tasandil väga hea, kuna tollal ei olnud veel suuri Euroopaüleseid võrgustikke. Bilateraalselt oli meil koostööprojekt norralastega, Oslo professor Arne Stokke abil saime me Euroopa Politoloogia Assotsiatsiooni ECPR. See pani meid tundma, et me ei tegutse siin ainult Eesti nimel, vaid oleme osa Euroopast.

Tagantjärgi julgen selgelt väita, et kogu see tegevus 1990ndatel viis otseselt selleni, et meil on tänapäeval ingliskeelne magistriõpe, pooled õppejõud on välismaalased ning Tartu Ülikooli politoloogial on väga tuntav rahvusvaheline renomee ning integreeritus. Kuidas sellesse nüüd suhtuda rahvusülikooli seisukohalt? See on kogu aeg selline debatt. Aga ma arvan, et see on meil võimaldanud mitte ainult välismaalasi värvata, vaid kui ma vaatan neid eestlasi, kes meil on osakonnas olnud, siis väga paljud on just väliskraadidega. Ühest küljest on minusugused väliseestlased (nagu ka Andres Kasekamp), kes me tulime nö tagasi välismaalt (koos vanema põlvkonna eestvedajaga Rein Taagepera). Teisalt oli veel hulga neid, kes neil algaastatel said palju indu, et minna välismaale oma kraade tegema. Nendeks olid näiteks Piret Ehin, Eva Piirimäe, Maria Mälksoo, magistriõppes Kristiina Tõnnisson. Kõik see aitas kolmanda trajektoorina värvata aastatel 1996-2008 põnevaid välislektoreid nii Euroteaduskonna kui ka USA Fulbright programmi kaudu (kokku oli neid aastatel üle kümne vähemalt terve semestri Tartus viibinud välislektori).

Neljanda lainena tekkisid meil juba nooremad kolleegid (nagu Mihkel Solvak, Raul Toomla, Alar Kilp), kes olidki võrsunud selles rahvusvahelistunud keskkonnas.

Viienda faasina alustasime oma enda rahvusvahelist värbamist, mis viis selliste kolleegide nagu Viatšeslav Morozovi, Andrei Makarychevi, Stefano Braghiroli, Thomas Linsenmeieri ja Eoin McNamara juurdetulekuni.

Tänaseks oleme taolisel lainel, kus üritame tagasi värvata veel teisi eesti sotsiaalteadlasi. See on õnnestunud vähemalt nelja inimese puhul (Liisi Keedus, Kristjan Vassil, Martin Mölder ja Katrin Uba). Ehk me oleme suutnud inimesi välismaale saata, aga samas pakkunud neile head pinnast, et tagasi tulla.
Ingliskeelne element oli juba Taagepera sotsiaalteaduskonna ajal õppesse sisse toodud ja kõik said hakkama. Mina mõistagi sain oma loenguid lugeda eesti keeles. Samas mina pidin ikka vaeva nägema nende esimeste eestikeelsete loengutega. Näiteks kord tollel esimesel semestril Tartus pidin ma ühe loengu andma Hegelist. See oli paras kikerdamine ja ma ei tea tänapäevalgi, kuidas ma sellega hakkama sain. Aga kuna kirjandus oli ingliskeelne, siis võtsid kõik inglise keele omaks.
Praegu me elame üle demograafilist kriisi ja üleminek ingliskeelsele magistriõppele on osalt sellest tagant tõugatud. Kuna politoloogial on ka Tallinnas sõbralikud konkurendid, siis me oleme leidnud oma nišši selles, et oleme palju enam rahvusvahelistunud kui Tallinna ülikoolid. See oli meie jaoks see konkurentsi eelis, et üle minna ka magistriõppes ingliskeelseks.
Kohanemine
Kui ma Eestisse tulin, siis võrreldes paljude teiste Läänest tulnutega oli mul see eelis, et olles algusest peale tahtnud uurida Nõukogude Liitu, siis politoloogi ja ühiskonnateadlasena ei olnud siinsed olmetingimused minu jaoks probleem, olin arvestanud sellega. Kui ma oleks kellegi teisena, näiteks kirjandusteadlasena, siia saabunud, siis võib-olla oleks olnud. Minu jaoks olid pigem pisiküsimused, näiteks 1990. aastal, olles mitte NL kodanik ega omanud sissekirjutust, ei jagatud mulle talonge. Kui 1991 jaanuaris-veebruaris oli see kõige hullem aeg, siis mind siin ei olnud. Oli ikka neid momente, kui käisid linna peal ringi, et näe – midagi antakse ja võtsid ennast kohe järjekorda ning siis ostsid.

Sotsiaalsetesse ringkondadesse sissemurdmisel mul probleeme ei olnud. Pigem see, et suheldes inimestega ja ka mõttevahetustel öeldi, et sina oled see välismaalane. Loomulikult jääb elu ja aegade lõpuni see vahe sisse, et kes on siin koolis käinud ning üleskasvanud ja teised, kes ei ole. Kuid kas see peab rolli mängima, kui me arutame mingit ühist probleemi – ma ei oska seda öelda. Kui filosoofiliselt mõelda neil teemadel, siis oldi siin ikka väga enesesse tõmbunud, oli kaitsereaktsioon, see on muutunud. Kuid oli neid, kes tulid ja kes mingil määral põlesid läbi, eredam näide võib-olla Aleksander Einseln. Ma olen sellele palju mõelnud, et mida see tähendab, sellises rollis olla, kuidas suhelda, mismoodi siin ühiselt nende asjadega hakkama saada? Kindlasti ei saa nii, et ühed tulevad ja ütlevad teistele, kuidas asjad on.
Tänapäeva Eesti, aga ka Tartu Ülikool on meie kõigi oma, meie kõigi teha. Ma arvan, et vaikselt hakkamegi harjuma sellise hargmaise Eestiga, hargmaise Tartu Ülikooliga. Väikerahva seisukohalt tekitab see mõistagi kahetisi tundeid: kuidas olla rahvusvaheline inimene hoides alles ning pidades üleval oma haruldast keelt ja kultuuri? Rahvusülikoolil on ju ülitähtis roll mõlema ülesande täitmisel. Ühest küljest peab rahvusülikool olema osa keele ja kultuuri südamest, võib-olla isegi selle eestvedajaks. Samas ei saa ta mingi lipulaev olla, kui ta ei paista silma ka rahvusvaheliselt ning selleks on vaja rahvusvahelisi (loe: ingliskeelseid) võimeid, haaret.

Tartu Ülikool on tänapäeval uue risttule all, milleks on ühest küljest eesti rahva vaimu hoidmine keerulistes demograafilistes tingimustes ning teisalt rahvusvahelistunud (ning iseäranis euroopastunud) akadeemilises maailmas läbilöömine.
Ma loodan, et ma omaenda hargmaise taustaga olen suutnud neil kahel rindel midagi nii ülikoolile kui ka Eestile pakkuda!