ERMERM

Anna edasi

Ukraina sõbrad Lisatud: 10.07.2022

Autor: Anneli - 1964

Minu ukraina sõbra lugu sai tegelikult alguse juba ammu,eelmisel sajandil 30ndatel aastatel. Sellest olen aru saanud alles takkajärge. Aastal 1938 tutvus minu ingerisoomlasest vanaema Amalie Leningradi kummivabriku punanurgas tantsupeol ukrainlasest inseneri Grigoriga. Armastus olla olnud suur ja vanaema jäi lapseootele. Minu ema Ludmilla sündis aastal 1939. a, kuid tema vanemad koos elama ei hakanudki ja ema lapsega kolis tagasi oma vanematekoju Ingerimaale. Siis tuli sõda, ingerlaste küüditamised algul Soome, siis tagasi Venemaale. Ees ootas sõit Siberisse. Ja siis aitas vanaema ootamatult talle ajutist elupaika pakkunud eestlannast korteriperenaine,kes lubas tal fiktiivselt abielluda oma eesti soost elukaaslasega. Vanaema ja ema olid päästetud! Vanaema Amalie võttis mu pisikese ema, oma alaelase õe ja oma ema, ning tõi nad kaubavagunis Eestisse. Edasi läks juba sõit Viljandisse, tööle tikuvabrikusse.
See oli kõigest proloog. Kui ukrainlased Eestisse saabusid, liitusin mitme FB grupiga, mille kaudu neid aidata sain, Ukraina emad, Ukraina sõbrad, Ukrainlased Eestis. Neis gruppides andsid ukrainlased teada, mida neil hädasti tarvis oleks. Otsisin siis oma kappidest ja pööningult välja voodipesu ja köögitarbeid, mööblit ja tehnikat, telefone ja lasterattaid. Kui endal polnud, pöördusin naabrite, tuttavate ja töökaaslaste poole. Korraldasin suurte esemete transporti, sõitsin mööda linna suuri kohvreid jagades.
Viktoriya kirjutas, et tal on vaja tekki ja patja ning oli nõus koos tütrega minu poole esemetele järgi tulema. Nii me kohtusimegi. Istusime, jõime teed ja arutasime elu üle. Imetlesin kohe Viktoriya positiivset ellusuhtumist, oskust ja valmisolekut uute tingimustega kohaneda. Tütar Violeta oli kohe 16 saamas, uhke oma ukraina kodumaa ja presidendi üle. Jäimegi suhtlema. Sain tollal maksutagastuse, mõtlesin selle reisimisele kulutada, aga sain aru, et on tähtsamaidki asju. Ostsime Vikale ja Violetale riideid ja jalanõud, käisime koos spas. Vika oli sihikindel ja asjalik, ei virisenud kunagi, ajas ise ruttu oma dokumendid korda, sest soovis kohe tööle asuda. Elasid nad 2-toalises korteris Põhja Tallinnas kohe noore moldaavia perega. Elukoha olid nad saanud tulevaselt tööandjalt. Hiljem kui dokumendid korras, selgus, et tegemist oli vahendajaga, kes otsis meeleheitlikult tööorje. Töökoht asus Sauelt 40 min jalgsi kõndedes, tehases, kus tuli tõsta saematerjali. Tööle ametlikku vormistamist ei pakutud ja suur osa palgast oleks läinud vahendajale. Viktoriya oleks sellega nõus olnud, sest keeldumise korral käskis vahendaja tal kohe tuba vabastada, arvestades, et neil poleks kuhugi minna olnud. Vika helistas mulle ja küsis nõu.
Ma ei mõelnud pikalt, sest mul seisis korteris külalistetuba vaba. Vika ja Violeta kolisid sisse ja ma sain Vikalt ka tööotsingutes aidata. Olen varem töötanud koristusfirmas värbajana ja küsisin sealt Vikale tööd koristajana. Aga selgus, et seal otsitakse ka ukrainlaste värbajat. Vika saigi selle töö ja lisaks võttis ta veel paar objekti koristada, lootes, et tütar teda selles aitab. Loomulikult läks hoopis teisiti.
Violeta hakkas käima Kopli ametikoolis asuvas ukrainlaste klassis, sai seal palju sõpru ja veetis kogu aja nendega. Häbelik kodus istunud tüdruk sai nüüd toreda sõpruskonna, kellega koos uut kodulinna avastati ja kogu aja koos veedeti.
Viktoriyale aga tekkis austaja, ka ukraina päritolu Eestis ehitusel juba 2017 aastast töötav Ivan.
Viktoriya ütles,et ta pole kunagi elust nii suurt rõõmu tundnud kui nüüd. Tööd on palju, aga teenistus hea. Ta tahab raha koguda, et saada lõpuks reisida. Teda vapustas alguses taksojuhiga vesteldes see kui mees rääkis oma hiljutisest puhkusest Malediividel.
Poolteist kuud elasid Vika ja Viktoriya minu juures, siis õnnestus mul leida neile vastasmajas 2-toaline üürikorter. Nüüd algas nende iseseisev elu, lõpuks kolis ka Vanja sisse. Vikat ei aita ta õhtustel koristustöödel Violeta vaid Vanja, kes peale oma päevatööd ehitusel Vikale vastu sõidab. Kohtume harvemini, sest Vikal on palju tööd, aga vahel ikka. Istume koos minu aias, Vanja koos meiega. Kord aitas Vanja mind majas pisiremondiga,tema käes käis see kähku.
Mul on nende pärast süda rahul, aitasin nad järje peale ja nüüd on nad õnnelikud ja saavad väga hästi hakkama.
Loo alguse juurde tulles sain aru alles hiljem, et minu esiemasid aitas kunagi võõras naine. Annan seda lihtsalt edasi võõraid aidates. Samuti ema ja tütart.
Lugesin kuskilt, et me kõik sõltume selles elus võõraste lahkusest. Minu elu on selle tõestus. Ei oleks ehk mind või mu lapsi kui võõras eesti naine Venemaal poleks mu vanaema ja ema tollal aidanud. Aga ingerlaste saatus on juba hoopis teine lugu.