Oli aasta 1987. Minu esimene pidu koori ees dirigendina. Olin uhke ja õnnelik ja ootasin seda pidu väga -väga. Kujutasin juba ette, kuidas astun säravana oma kolme koori ees, kohtun õhtuti armsate kursusekaaslastega ja naudin suvise Tallinna ilu.
Ja saabuski peole sõit. Eelmisel õhtul tulid sõbrad mind ära saatma ja läks väikeseks peoks. Mingil ajal teatasin, et pakin nüüd asjad. Ja pakkisingi. Ei olin pidu väga oodanud, siis olid mul kõik vajaminevad asjad ühele kapiriiulile koondatud. Nii et, käsi alla, kõik kotti ja valmis! Ja siis kingad, magamisvarustus ja pesuasjad, rahvariided rippusid juba esikus kotis. Järgmisel hommikul astusin laulupeorongi ja sõit läks lahti. Mäletan, mul olid seljas uhked ad(B)idas dressid – Tartu kirbukalt hingehinna eest saadud! Need olid palavas rongis Tallinna jõudes läbimärjaks higistatud. Ja siis ööbimiskohta ja ruttu asjad maha ja särav suvekleit selga, ja linna! Avasin riietekoti. Lina, veel üks lina, hunnik padjapüüre, tekikott…. Olin tühjendanud vale riiuli. Oh õudust! Segakoori poisid ei jõudnud ära itsitada, soovitasid – lõika tekikotile auk sisse, tõmba rahvariidevöö ümber, saad kena rahvusliku hõlsti! Ei olnud ju mobiili, et helistada, et lasta endale riided järele saata ja minu toakese ainus võti oli mu taskus. Raha oli ka täpselt nii palju kui enne palgapäeva oli jäänud – kui mäletan, siis 18 rubla. Ega midagi – ohates kiskusin oma higised dressid jälle selga ja sammud Tallinna kaubamajja. Seal valitses tühjus – veidike viisakama kleidi jaoks raha ei jätkunud, ainuke, mis rahaliselt sündis, oli sinine krähmuline hõlmikittel. See siis saigi ostetud ja laulupeo proovide ajal varjusin laulupeo pargis või kusagil eraldi. Kartsin niiväga kellegagi kokku saada ja kuulda, et mis sinuga seal Võrus ometi juhtunud on? No kui väga kardad, siis ikka juhtub. Nii mitu küsiski, et mis sinuga juhtunud on, oled järsku jooma hakanud või. Kui loo ära rääkisin, sai muidugi nalja palju.
Aga laulupeopäeval muutus kõik. Sain selga oma uhiuued rahvariided ja nagu unistasin, nii ka läks – särasin oma kooride ees ja tundsin laulupeost rõõmu ja lausa otsisin, kellega suhelda. Lõpp hea, kõik hea! Aga sinine kittel ei unune iial.