Mina olin üheksakümnendatel laps, aga mõningaid asju mäletan selgelt. Ema viis mind sageli teatrisse, kuigi seda juba isegi varem, 80ndatel, kui olin pisike.
Mäletan esimest krooni-päeva ning esimest ostu kroonide eest, see leidis aset Balti jaamas, vist oli Kopli ja Vana-Kalamaja nurgal mingi söögikoht.
Aga jah, need teatriskäigud. Meenub, kuidas ikka alati soovisin emaga kaasa minna. Istusin mitmeil kordadel kasvõi pingiridade kõrval trepil, see tundus isegi mõnusam, kuna tundsin seal end vabamalt. Mida mina kui laps nendest näidenditest mõikasin, sellest enam nüüd, täiskasvanuna aru ei saa. Igatahes vaatasin väga vaikselt ning ei seganud kedagi. Umbes 1992. aastal või hiljem, külastasime ka “Armastust kolme apelsini vastu”, minu mäletamist mööda Draamateatris. Tol ajal tundus see mulle natuke arusaamatu. Muud näidendid, mis tegelikult olid hulka tõsisemad, tõeliselt sügavad suurte inimeste tükid, meeldisid sel ajal isegi rohkem. Aga konkreetselt “Apelsini…” õppisin nautima hiljem televisioonist. Nüüd ajab ikka väga naerma. Aga 90ndate alguses olin vist mõjutatud oma emast, kes oli ühelt eelmiselt etenduselt poolepealt lahkunud. Ilmselt mõjus see mulle nõnda, et ka mulle see ei meeldinud. Nüüd siis asjalood vastupidi.
Ootasin 90ndate lõpul, põhikooli ajal, sageli bussi Viru väljakul, MRP-liinid teenindavaks firmaks. See oli vast üks esimesi firmasid, mis TAKiga konkureeris, kui ma ei eksi. Aga bussipeatus oli mingi kiirsöögikoha lähedal, umbes seal, kus asub hetkel Viru keskuse Laikmaa tänava poolne sissekäik. See söögikoht oli väga populaarne vist 90ndate lõpul. Sealt sai friikartuleid ja hamburgereid – selline ameerikalik koht igatahes. Väga moes olid ka Coca-Cola, Fanta ja Sprite. Isegi mu Minu Klassi märkmikuke, mis levis koolides ja muudes kohtades, ja kuhu said klassikaaslased sisse kirjutada oma eelistusi muusika, toidu jms suhtes, sisaldas ohtralt sissekandeid nende karastusjookide meeldivuse kohta. Peaaegu kõik minu klassikaaslased panid üksmeelselt, et nende lemmikjook on Coca-Cola.
Mäletan ka kassette, omasin selliseid poppe kassette, nagu 90ndatel “ringi liikus”, nendeks olid Aastahitid, mul olid vist kümnendi lõpupoolsete aastate omad kodus. Üks lugu oli kindlalt Noormetsa “Turvamees”. Mitte, et mulle see muusika niivõrd meeldinuks, lihtsalt see oli üks osa tolleaegse puberteedi agendast.
Meenutan, kuidas kümnendi lõpul natuke liiga vara sellisesse populaarsesse ööklubisse nagu Dekoltee (Narva maanteel, seal, kus on erinevate ajalehtede toimetused) oma peikaga sisse üritasin saada. Mu huuled olid tolle aja moe järgi hõbedaseks võõbatud. Ja seljas võis olla must nabapluus. Sisse ma igatahes sain. Ja tantsitud sai ka, neoonvalgustes.
Ja veel. Oli 1992. aasta suvi. Viibisime emaga Otepääl, lihtsalt suvitasime. Kuna meie seltskond koosnes kunstnikest, siis toimus üks korralik happening ühes Otepää aiataguses hoovis. Ma ei suuda meenutada, milles see täpselt seisnes, igatahes oli mängus elav tuli ja mingid tegevused kaasaegse kunsti võtmes.
Sellised on minu mälestused. Mind tõmbab miskipärast taas see 90ndate hõng. Eriti meenutades selle aja vaimsust ja kultuuriõhkkonda. Tõeliselt huvitav piiripeal olek valitses kõiges. Uue alguse paratamatu romantika.