Asjad, taaskasutus ja prügi

Asjad, taaskasutus ja prügi Lisatud: 26.07.2022

Autor: Andre - 1976

Asjad, taaskasutus ja prügi

Asjad on vajalikud. Ilma nendeta ei saa. Mõned neist teenivad omanikku kauem, teised vähem aega. Ka asjadel siin maailmas on oma aeg. On aeg neid kasutada ja aeg need kasutusest välja jätta. ühel hetkel muutuvad nad vanaks või osutuvad mittevajalikuks. Asjade vananemise kiirus sõltub minu arvates nende kasutamise intensiivsusest. Kui eset ikka igapäevaselt või mitu korda päevas tarvitada, siis ta on kuri kuluma. Niinimetatud pühapäevakasutusega vidinad peavad reeglina kauem vastu ja püsivad nooruslikud. Kui aga näiteks mitut eset kasutatakse sama palju, siis võib vananamine sõltuda toote kvaliteedist. Kasutuks muutuvad asjad, mis jäävad püsivalt seisma ilma rakenduseta. Minul on kodus mõned vanad asjad, millel säilinud väärtus. Näiteks nõukaaegne kohviveski on üks väärt riistapuu, millega hea pähkleid purustada. Samuti seisab minu kapis samast ajastust pärit kohvitermoseid, mis muide läänelikud ning ostetud valuutapoodidest ning käesoleva sajandi väljalaskega filterkohvimasin. Nende olemasolu tõttu ei tarvitse ma praegu kulutada raha analoogsete uute tarvikute soetamiseks, mis paraku ka kallimad. Ja peale selle praktilise külje kannavad nad toredate eksponaatidena möödunud kummaliste ajajärkude ajaloolis-kultuurilist aurat.
Mul on kodus ka vanu ja kasutuid asju, millel pole otstarvet. Osad neist olesklevad lihtsalt suveniiridena. Kapinurgas konutab vana vasest uhmer koos nuiaga. Kunagi kaheksakümnendatel leidsime selle maa seest põlluharimise käigus ja lasime treialil ilusaks lihvida. Päris kobe vaatamisväärsus. Aga ta on kole raske ja seisab niisama jõude. Maaharimise käigus sai meie perekonna varamusse ka roostetanud, kuuliauguga teise maailmasõja aegne kiiver, mis ühe suure kolimisega vist kaotsi läks. Aga kaua püsis ta meil keldris ”kodumuuseumi” rikastajana. Oma väikeses linnakorteris ma aeg-ajalt püüan vabaneda päris kasututest asjadest. Olen viinud ajale jalgu jäänud toidunõusid, rõivaid ja muid jubinaid taaskasutuskeskusesse, kui need on terved ja puhtad. Omaette ooper oli raamatutega. Kolimisest minu korterisse tulnud suures koguses okupatsiooniaegseid, ”punase” sisuga raamatuid sai odava raha eest müüdud antikvariaatidele ja raamatupoodidele. Mõned neist aga tassisin teatud raamatukogude riiulitesse, kus selliseid just oodati.
Üks tark spirituaalne raamatki minu riiulis ütleb, et kui inimene kaks aastat mingit asja ei tarvita, siis tasub see viia taaskasutuskeskusesse uude ringlusesse, et energia ei seisaks ja saaks uuesti õigesti käima tõmmatud. Juba enne selle soovituse lugemist tegin seda korduvalt ja jätkan vajadusel seda liini.
Katkisi asju mul eriti ei ole. Reeglina, kui ma ikka ise parandada ei oska ja asja vaja ei ole, siis ma vabanen sellest, kas siis prügimaja kaudu või pakun kellelegi, kes vajab just seesugust materjali millekski. Asjad on lõplikult katki, kui neist enam elulooma ei saa ehk kasutamine ilmvõimatu. Üldiselt tarbekaupa, kodutehnikat ega sõiduvahendit mina ise ei paranda, kuna pole selleks kätt antud ja tehnilise taibuga pole õnnistatud.
Jäätmejaamadega ma kohtun haruharva. Paaril korral olen viinud Tallinna vastavatesse keskustesse vanade, tegevuse lõpetanud sülearvutite ja mobiiltelefonide akusid, telefone endid, purukskukkunud klaasist kraadiklaasi elavhõbedat (õnneks on nüüdseks müügil ilma elavhõbedata) ja patareisid. Viisin neid kas kotis või kinnises anumas.
Teises Eesti regioonis maakohas elava tuttavaga viisime korra autokastis miskit suuremat taolist kraami. Siis spetsialist juhendas, et kuhu ja kuidas. Jäätmejaamadega on pealinnas see jama, et neid on vähe ja bussiteekond sinna pikk. Ühel sellisel käigul oli jaamas teade, et ohtlik keskkond, seoses toodud esemetega. Õnneks väljusin sealt mitte kõige ahvatlevamate aroomidega putkast elusana. Mis seal loovutatud varudest edasi saab, seda ma ei kujuta ette.
Vanavanematelt on kingitusena, pärandusena jäänud minu valdusesse hõbeuur ketiga ja pragulise klaaskattega, paar karpi ja vaimulikud lauluraamatud. Need kõik on perekonna reliikviana omal väärikal kohal ja kestavad (üldiselt puutumatult) läbi aegade. Tavaliselt lähenen neile vaid niiske tolmulapiga.
Viimati pärandas mulle oma mälestustepäeviku minu vanaonu abikaasa (praeguseks lahkunud), pakkudes sealjuures välja idee kirjutada selle sisu toel ajalooline romaan. Raamat ilmus käesoleva aasta alguses ja olen nüüd ise sellega pärandanud ühe värvika Eesti loo kogu rahvale. Ehk siis nimetatud kultuuriline pärandus on ringluses kogu ühiskonna jaoks.
Isiklikult eelistan osta uusi tooteid, mitte kasutatuid. Eelkõige otse poest, kus seda näha ja katsuda saab. Kuid viimaste aastate kriisiaegadel ja üldisest mugavusest johtuvalt olen ka kulleriteenuseid kasutanud, kus kaup tuuakse koju kätte. Poes või E-poes kaupa valides jälgin vahel ikka märke, et kes on tootja ja mis maal kokku pandud. See ei kehti aga kõigi kaupade osas. Väiksemad kodutarbed ei saa sellist ranget hinnangut, aga muusikakeskuse osas juba vaatan küll ühte-teist.

Prügi on üks ebameeldiv võõrkeha elukeskkonnas, mis tingimata likvideerida tuleb, sest selle sisse ära uppuda ei tahaks. Liiatigi on see paha haisuga, pilgule ebaesteetiline ja tervisele kahjulik, sest mõned asjad hallitavad, tolmavad või eritavad tont teab mida. Selle paratamatult tekkiva tüütuse eemaldamiseks panen jäätmed igapäevaselt prügikotti ja selle täitumise korral viin prügimajja suurde konteinerisse, kust suur prügiauto selle prügimäele toimetab. Erilist sorteerimist ma olmeprügiga ei teosta, pole nagu vajadust, kuna just salajast sõja- ja kosmosetehnikat selle hulgas ei esine. On ikka rutiinselt paber, papp, toidujäätmed, tolmurullid, ammendunud laualapid ja auklikuks kulunud sokid. Hoopis teine lugu on plastikust veepudelitega, mida viimased aastad olen harjunud kasutama. Kõik tühjad plastik- ja klaaspudelid panen eraldi taarakottidesse ja kui aastaga kaks-kolm kotti täis saan, viin kaubanduskeskuse all olevasse taaraautomaati. Sealt annab masin vastu kviitungi, mille alusel lunastan kaubamaja infoletist sellel näidatud rahasumma sulas puhtalt kätte. Kasulik tehing, mis ratsa rikkaks ei tee, aga ühe korraliku sisseostu võimaldab sooritada küll.
Vanade ravimite realiseerimisega on mul ka nüüd asi käpas. Olen küllalt palju ravimeid tarvitanud, küll sissevõetavaid ja pealt määritavaid, pluss muud abivahendid. Kõik tarvitamata jäänud aegunud ravimid saab viia apteeki. Praktiliselt kõik võetakse vastu. Peab ainult kirjutama ühele paberile nõutud andmed ja oledki mürkidest vaba.
Tänased inimeste elupiirkonnad on tihtipeale karjuvalt prügised. On küll palgalised korteriühistute koristajad ja tänavate puhastajad, kuid minu kodu lähedal Tallinnas sitatakse häbematult kiiresti paljud alad üle. Pidevalt katab emakest maad rämpsukord küll siinse bensiinijaama ümbruses, tänavatel, muruplatsidel, kõnniteedel. Kus rohkem, kus vähem. Uskumatu, kuidas üks koni ajab teist taga nii haljasaladel kui ka kõva pinnasega radadel. Seda kõike näeb kahjuks ka linna parkides, veekogudes ja nende äärtes. Teiste prügi mina enda jaoks koguma ei hakka, kuna pole selles perspektiivi näinud. Küll aga nakatusin sel kevadel uue huvitava kiiksuga. Nimelt teades olukorra tõsidust, ostsin omale prügikorjamise pulga, mis ülevalt vajutades avab alumises osas nagu käärid. Siis saab sirge seljaga seistes haarata maast rämpsu ja kotti kühveldada. Selle aasta kevadel ja suve alguses käisin oma kodu ümbruses uue haaratsiga ja suure musta kilekotiga ringi nagu soojamaa jõuluvana, tunnistades inimeste uskumatut hoolimatust oma keskkonna suhtes ja jättes täis koti lõpuks oma prügimaja konteinerisse. Ja nii vähemalt viiel korral. Järgmisel kevadel jälle uue hooga.
Ühel korral olen pannud õla alla ja osalenud prügikoristamise talgutel ”Teeme ära” programmi raames. See toimus Mustamäel Sütiste parkmetsas, aastaid tagasi. Ilm oli vihmane, aga park sai valdavalt koristatud ja nägusamana suvele vastu suunatud. Kõik osalised premeeriti joogipudelite ja jogurtitega. Oli töökas ja seltskondlik andmine. Jäin rahule.
Eesti puhtaks!

Galerii