1. Asjad ja tarbekaubad
– Millal saavad asjad vanaks või kasutuks? Kas kõik esemed, tarbekaubad või tehnika vananevad sama kiiresti?

Asjad vananevad mitut moodi: nad kas kuluvad inetuks või kasutuskõlbmatuks, kaotavad oma emotsionaalse või oma kontekstuaalse väärtuse.
Esimesel puhul saan tuua näiteks ühe Salingeri kogutus teoste köite (see on see nõukaajal välja antud punaste kaantega köide). Leidsin selle kunagi raamatukogust tasuta raamatute riiulist – muide kohast, kus on raamatud ja ajakirjad, mis juba mingis kontekstis on vanaks ja kasutuks kuulutatud. Tahtsin väga Salingeri lugeda, võtsin köite koju, ent eksemplar oli erakordselt vana ja võidunud. Lõpuks ma ei suutnudki seda kätte võtta ja lugeda, see oli käes ebameeldiv, kuidagi kergelt rasvane. Ilmselgelt oma aja ära elanud ese, kuigi sisu poolest raamat nagu iga teinegi.
Emotsionaalse väärtuse kaotavad minu elus sageli riideesemed, mida olen kandnud ning seejärel neist tüdinenud. Riided on minu elus pidevas liikumises. Ma ostan neid teise ringi kauplustest üsna kergekäeliselt ning viin nad sama kergekäeliselt sinna tagasi.
Kontekstuaalselt vananevad minu meelest asjad, mis käivad kaasas mingi konkreetse aja- või eluperioodiga. Mänguasjad näiteks. Kui ma võtan praegu kätte mõne oma kunagistest pehmetest mänguloomadest, ei suuda ma näha ses samasugust kasutuspotentsiaali kui 15 aastat tagasi. Niisamuti vananevad kontekstuaalselt ideoloogilised esemed: Lenini büstid, punalipud, propagandakirjandus. Sorteerisime hiljuti maakodus raamaturiiulit ja leidsime mitmeid sotsialistlikke noorsooromaane. Raamatud olid heas korras, ilusate illustratsioonidega, ent meie jaoks täiesti väärtusetud. Aeg liigub edasi, aga esemed jäävad samaks, ei muutu ajaga koos. Esemed, milles on universaalsust, suudavad üha uutes kontekstides end taasluua: tähistaeva motiiv vs punatäht, „Karupoeg Puhh“ vs propagandakirjandus.

– Kas teil on kodus vanu ja kasutuid asju? Mis te nendega teete või mida te plaanite nendega teha?

Mul on kodus terve kollektsioon üksikuid kindaid. Ma kaotan kogu aeg kindaid ja millegipärast on mul raske allesjäänud üksikutest kinnastest loobuda. Tegu on kvaliteetsete nahkkinnaste ja ilusate mustritega käpikutega. Hoian neid kapis pappkarbis ja ei tee nendega ausalt öeldes midagi. Vahest kannan erinevast paarist kindaid, sest ma ei jaksa endale kogu aeg uusi kindaid osta.

– Kas teil on kodus katkisi asju? Mis te nendega plaanite teha? Kuhu te tavaliselt viskate katkised asjad või olmetehnika? Mis olukorras on asjad lõplikult katki?

Mul on kodus vähe katkisi asju.
Lõhun päris sageli nõusid, need viskan prügikasti, olmeprügisse.
Sokid, eriti villased, on tihti aukudega. Hiljuti võtsin sokkide nõelumise käsile ning tegelesin sellega veebiloengute ajal. Mõned aukudega sokid on veel alles ja ootavad oma järge.
Kuuris on mul üks jalgratas, millel on porilaua kruvi puudu ning mis pläriseb sõites kohutavalt. Mul ei ole kodus kruvisid, ent plaanin sellega minna Paranduskeldrisse või küsida mõnelt tuttavalt sobivat kruvi.
Mul oli tükk aega veel kolmaski jalgratas, millega olin sõitnud 6-7 aastat ja mis kuulus enne minu emale. See oli alatasa katki: sageli ei töötanud pidurid, kummid läksid tühjaks jne. Selle ratta puhul võtsin ma lõpuks vastu otsuse, et see on katki ja kasutu. Et ma ei võta enam vaevaks seda parandusse ja hooldusesse viia. Selle esmega seoses tekkis mingi vaimne üleküllastumustunne, et ma ei jaksanud enam sellega tegeleda. Ratas seisis aastakese mul hoovis lageda taeva all. Kett läks rooste, kodarate vahele kasvas kassitapp. Kui enne oli ratta kasutuskõlbmatus pigem otsus, siis nüüd oli see reaalsus. Ühel ööl varastati see ratas ära. Ma olin väga õnnelik, et ei pidanud ise välja mõtlema, kuidas sellest lahti saada.

– Kas te olete oma elus mõnda tarbekaupa, kodutehnikat või sõiduvahendit parandanud? Miks ja kuidas? Milliseid tehnilisi teadmisi ja oskusi see nõudis, kuidas te neid õppisite? Milliseid vahendeid see nõudis?

Parandan üsna vähe. Enamasti esemeid, mida saab õmmelda.

2. Taaskasutus ja ringmajandus
– Kas te olete kunagi vanu ja kasutuid asju viinud taaskasutuskeskusesse? Mida ja miks?

Viin päris sageli esemeid Uuskasutuskeskusesse ja Humana riidekonteineritesse. Mulle meeldib mõte, et esemed, mida minul enam vaja pole, võivad osutuda kellelegi teisele kasulikuks või rõõmutoovaks. Mulle meeldib idee, et esemed on pidevas ringluses, mida vähem pärisomandit, seda parem.
Kuna kolin päris tihti, siis proovin esmete hulka kodus hoida kontrolli all. Kõige sagedamini väljuvad kontrolli alt riided, seetõttu viin neid taaskasutuskeskustesse ka kõige sagedamini. Otsuse teen enamasti selle järgi, kui sageli ma riideeset kannan.
Olen viinud ka raamatuid, mille puhul tean, et neid lugeda ei kavatse või mis mulle ei meeldinud.
Olen ära andnud igasuguseid nipsasjakesi jm esemeid, millel pole erilist funktsiooni. Pahatihti on tegemist suveniiridega: laekakesed, ripatsid, võtmehoidjad, magnetid, sõrmkübarad. Selliste esemete kuhjumine mõjub kodus ahistavalt. Neil on vähe iseloomu, nad kannavad teise inimese mälestusi ja ma ei ole neid ise enda jaoks välja valinud.
Niisamuti lähevad äraandmisele esemed, millel on olnud väga konkreetne funktsioon, nt olnud osa mingist kostüümist: mõni sulg, kaelakee või mask.
Kuna minu ema on koolis õpetaja, siis olen mitmeid aastaid annetanud vanu ja kasutuid esemeid iga-aastase koolilaada õnneloosi. Mu ema on suur sorteerija ja kasututest asjadest lahtisaaja, seega on meie pere mitmel aastal annetanud kõige rohkem esemeid. Loosi jaoks sorteerib ja puhastab ema kõik esemed ära ning pakendab paela ja läbipaistva kile abil kenadesse pakikestesse. Loosi on läinud suur osa vanavanemate kodude kraamimisest ülejäänud esemeid (lauanõud, vaasid, linikud jms) kui ka vanu mänguasju. Kui olin väiksem, siis loomulikult naasin koolilaadalt umbes sama suure koguse loosist saadud kraamiga, kui enne annetatud sai, sest õnneloos oli laada nr 1 tõmbenumber.

-Kas te olete ise ostnud kasutatud kaupu või tehnikat? Mida ja kust kohast? Kas te eelistate osta poest uut kaupa ja tehnikat või mujalt kasutatult?

Sealtsamast, kuhu ma enda kraami viin, ostan ka uut.
Ostan Humanast, Uuskasutuskeskusest jm sarnastest poodidest rõivaid, raamatuid, ehteid, vahest lauanõusid või köögitarvikuid (mõõtetopsik, jääkuubikualus).
Mu endise korterinaabri ema töötas Uuskasutuskeskuses ning tema käest olen saanud tasuta kaupa enne poodi väljapanekut: vaipu, kummikud, joogiklaase, lusikaid, kahvleid, kuivainepurke. Talle sai oma soovid öelda ning siis ta hoidis kaupa sorteerides silmad lahti ning pani vajalikud asjad kõrvale.
Võimalusel käin erinevatel kirbuturgudel, kus inimesed müüvad ise oma kasutatud asju, nt Müürilille täika Tartus. Olen ka ise naabrite hoovis täikat organiseerinud ning seal oma asju müünud ning teiste omi asemele saanud.
Karlovas on komme tõsta oma ülejäänud asjad kastiga majatrepile ning soovijad saavad sealt meelepärased esemed tasuta endale võtta. Ma ise pole sel moel midagi endale võtnud, ent ühel korral jäin pooltahtmatult nõnda kastitäiest asjadest ilma. Jätsin peale naabrite hoovis korraldatud täikat kasti ülejäänud asjadega pooleks tunniks majatrepile, sest ei saanud seda kohe trepist üles viia. Poole tunni pärast oli keegi selle juba ära hõivanud. Ükskord viisin aiasaadusi trepist üles kahes jaos, sest korraga ei jaksanud. Tagasi tulles olid mu suvikõrvitsad juba kellegi mööduja näpus.
Tehnikat ma palju ei osta. Enamasti ostan tehnikat kingituseks ning siis ostan uuena poest, sest ei taha riskida, et ese korralikult ei tööta või kulub kiiresti. Niisamuti tean, et inimesed, kellele kingitust teen, ei rõõmustaks kasutatud vidina üle.
Kui mul on vaja oma arvuti või telefon välja vahetada, siis otsin küll viise, kuidas leida kasutatud mudel. See on odavam ning keskkonnasõbralikum. Arvuteid olen saanud oma vanemate töö juurest, kus seisab kasutatud mudeleid üle. Telefoni sain oma naabritelt, kellel samuti seisis üks kasutuseta. Ka muud pisitehnikat (laadijad, kodutehnika) olen küsinud tutvusringkonnast. Tean, et paljud ostavad tehnikavidinaid palju ja sageli, et omada ajaga kaasaskäivaid mudeleid. Seega küsin julgelt, kui mul midagi vaja läheb, sest ma pole selles osas nii nõudlik.

– Milliseid taaskasutatud materjalidest toodetud kaupu olete ostnud? Kas teil on mõned kindlad tooted või brändid, mida te ostate just selle pärast? Mida te arvate taaskasutatud materjalidest toodetud kaupadest?
Leian, et taaskasutatud materjalidest, nt kilekotid või kaltsud, tehtud esemed on väga hea moodus vähendada raiskamist. Kahjuks on sellised „eetilised“ esemed väga kallid (käsitöö või disain). Mulle ei meenu, et oleksin endale mõne taaskasutatud materjalidest eseme ostnud, ilmselt just seetõttu. Erinevatel pakenditel on küll tihti kirjas, et see on tehtud teatud määral taaskasutatud materjalidest (nt plastpudelid või hambapastakarbid). See teeb küll ostes enesetunde paremaks, kuigi tegemist võib olla rohepesuga.

– Kas te jälgite poes märgiseid toodetel ja kaupadel? Milliseid te jälgite ja miks? Kas te teete selle põhjal ostuvalikuid?

Jälgin toidupoes kaupade allahindluskleebiseid sageli („parim enne“ kuupäevale lähenevad tooted). Mõtestan seda enda jaoks kui keskkonnasõbralikku sammu, et vähendada toiduraiskamist. Säilivustähtajale lähenevad tooted lõpetavad kõige sagedamini prügikastis, sest inimesed neid hea meelega ei osta või korjatakse need ohutusnõuete tagamiseks juba ennatlikult riiulitelt ära. See on ka viis hoida raha kokku. Viimase aja hinnatõusudega seoses on -50% kleebisega tooted sellise hinnaga, millega ma harjunud olen ja mida ma endale lubada saan. Seega ei ole kleebiste jälgimine vaid valiku küsimus.
Samas on sellest saanud ka omamoodi mäng ja väljakutse tänu millele olen ostnud toiduaineid, mida muidu ei tule pähe proovida. Nt hiljuti proovisin allahindluskleebise tõttu esmakordselt merikapsasalatid (vastik). Allahindluskleebis aitab kaupade külluses valikuid teha ning erinevaid tooteid märgata.

3. Prügi
– Mis on teie jaoks prügi? Milline pilt, heli või lõhn seondub teie jaoks prügiga? Kas kõik, mis teie majapidamises elutegevusest üle jääb, on prügi? Kuidas „väldite“ prügi tekkimist?

Prügi on asjad, mis on kasutud, katki või rikutud.
Prügi on nende asjade küllus ja kuhjumine, omamoodi segasummasuvila, kus nad kaotavad oma näo ja teo täielikult.
Prügi on ebamäärane pisipraht, selle kuhjad ja kogumid. Väga hästi defineerib prügi vaatepilt, kui ma pistan käe taskupõhja ja tõmban sealt välja peotäie… noh, selle jaoks ei olegi paremat sõna kui prügi/pahn/praht. Seal on näiteks täisnuusatud pabertaskurätik, kileriba mingi pakendi küljest, kõver klamber, katki pudenenud kuivanud lill, natuke liiva, näritud näts mingi rebitud paberiserva sees. See praht võib tekkida ka näiteks kirjutuslaua peale: kustutuskummipuru, kokkunätsutatud teibitükk, kasutatud teepakk. Väga prügilik on ka näiteks hapukoorepaki nurgast lõigatud kolmnurk.
Me võime rääkida eri sorti prügist (nt paber, pakend, bio), aga kõige enam iseloomustab prügi eri kategooriate kokkusegunemine ja kasutuks massiks muutumine.
Ka prügilõhn ei teki paberi-, pakendi- ja bioprügist eraldi. Vajalik on bioprügi segunemine muude materjalidega.
Korralikku prügilõhna kodus olevas prügikastis nagu ei olegi, seda kohtab suurtes prügikonteinerites majade kõrval, poodide taga, väiksemates tänaval asuvates prügikastides. Prügi lõhn on eemaletõukav ja ajab iiveldama. Arvan, et see tekib sellest, et prügikaste seestpoolt ei pesta ning sellest, mis aegade jooksul seintele ladestub. Tänaval lisab prügilõhnale olulise komponendi sigaretituhk.

– Kas te sorteerite olmeprügi? Miks te seda teete? Kas te olete seda alati teinud? Millal te hakkasite seda tegema? Mis sorteeritud prügist edasi saab?

Minu jaoks olmeprügi sorteerimatu prügi, mis seisab eraldi paberist/papist, pakendist ja biojäätmetest. Seega – olmeprügi ma ei sorteeri. Ma panen eraldi pakendid, paberi, klaasi ja taara. Olmeprügisse satuvad ka sageli biojäätmed. Kompostikast on meil hoovis küll olemas, aga keegi ei paista aktiivselt selle eest hoolt kandvat. Samuti elavad seal suured nälkjad, kellega kohtumist ma pigem väldin.
Hakkasin prügi sorteerima, kui olin umbes 16. Pidin esiteks veenma oma peret, et tegemist on jätkusuutliku sammuga. Alguses ei läinud läbi. Alles pärast seda, kui ema oli kuulnud kelleltki kolmandalt isikult, kuivõrd prügi sorteerimisest võib päriselt ka keskkonnale kasu olla, tekkisid meie koju paberi, pakendi ja olme jaoks eraldi konteinerid.

Ma tahaks mõelda, et mingi osa sorteeritud prügist jõuab taaskasutusse uute pakendite või paberi tegemisel. Tegelikult ma ei tea, mis sorteeritud prügist edasi saab.

– Kui te sorteerite olmeprügi, siis kuidas te seda oma kodus korraldate? Milliseid jäätmeliike te sorteerite? Mille põhjal te otsustate, kuhu midagi visata või viia? Mis aitab sorteerimisele kaasa ja mis seda takistab?

Olmeprügi kogun tühja värviämbrisse, mis käib kaanega kinni. Mingi perioodi vältisin prügikottide kasutamist, sest see tundus liigse raiskamisega, ent siis sain aru, et prügimajandus läheb liiga laialivalguvaks ja määrivaks.
Paberiprügi kogun korvi. Kütteperioodil läheb kogu paberiprügi ahju, soojal ajal pean osa maja juures olevasse vanapaberikonteinerisse viskama.
Pakendiprügi kogumise jaoks kasutan tühje kaminapuude pakkevõrke.
Bioprügi kogun vahest eraldi karpi ja viskan eraldi ära. Mulle ei meeldi olmeprügi ja biojäätmeid segamini panna, sest biojäätmed lähevad ruttu roiskuma ning pürgikasti on vaja tihti tühjendada. Tunnen, et kompostikast peaks meie majal olema paremini organiseeritud. Praegu ei kanna selle eest keegi hoolt; aiapidamisega keegi ei tegele. Bioprügikast oleks ka väga tore, aga nii väiksele ühistule seda vist ei anta.
Kohvipaksu ja halvaks läinud piimatooted/kastmed vms kallan kanalisatsioonist alla.
Taarat mul palju ei teki ning ma ei viitsi selle tagastamisega eriti tegeleda. Enamasti sokutan oma pudelid kellegi teise taarakotti. Ma ei ole kunagi ise taaraautomaati kasutanud, aga tavaprügisse pole pudeleid samuti visanud.

– Milliste jäätmete puhul olete kõige rohkem segaduses, kuidas ja kuhu neid viia?
Tekstiilijäätmete jaoks ei ole kahjuks kohta, kuhu viia. Olen Internetist lugenud, et tekstiilijäätmed soovitatakse lihtsalt olmeprügisse visata. Aga vahest tundub kuidagi meelevaldne suuremat kogust tekstiili ära visata.
Niisamuti olen sageli segaduses kuidas toimida ohtralt dekooritud paberpakenditega (kullavärviga kaunistatud maiustustepakendid, kileaknakesega pudruhelbekarbid jne). Vahepeal tundub, et sellises pakendis on kõike muud rohkem kui paberit/pappi. Prügisorteerimisjuhised on sageli selle koha pealt ebamäärased.
Hiljuti kraamisin koridoris olevat konkut ning leidsin suuremas koguses värvijääke. Tean, et värvijääke olmeprügisse visata on keelatud, veel hullem oleks värvid valada kanalisatsiooni. Aga kuhu need siis viia, ma ei tea. Ootavad koridorinurgas, kuni ma vastuse olen leidnud.

– Kuhu ja kuidas te viite muud jäätmed, näiteks patareid ja akud, ehitusjäätmed (sh ehituskeemia) ja vanad ravimid?

Patareid ja akud ning väiksema kodutehnika viin Jõe Prisma spetsiaalsetesse prügikastidesse.
Vanad ravimid viin apteeki.
Ehitusjäätmeid ei oska kuhugi viia, olen neid visanud olmeprügisse.

– Kas olete kunagi jäätmeid või prügi viinud jäätmejaama? Mida ja miks? Kuidas te need sinna viisite? Mis jäätmetest edasi saab?

Ei ole viinud. Kuna mul autot ei ole, tundub jäätmejaama minek tohutu ettevõtmine. Enamasti on jäätmejaama viimist vajavad asjad suured ja rasked. Ma ei tea, mis jäätmejaama visatud asjadega edasi juhtub.

– Kus märkate prügi teie elupiirkonnas, näiteks linnas, maal, külas, mets, mere ääres või meres? Kas olete kasutusele võtnud teiste poolt ära visatud prügi või jäätmeid?

Linnapildis on prügi igal pool: tänavatel, rohealadel, veekogudes.
Linnas on harjumuspärase tänavapildi osaks sigaretikonid, pudelikorgid, näritud näts jm pisiprügi.
Linnas vedeleb ka palju toidujäätmeid – sageli on selline prügi emotsionaalselt rohkem laetud. Näiteks mahakukkunud jäätis seondub tugevalt emotsiooniga, mida selle pillaja võis tunda. Toidujäätmeid märkab linnas sageli seoses erinevate loomadega, kes selle kallal maiustavad. Kõige sagedamini näeb linde (vareseid, hakke, kajakaid, varblasi) nokkimas mahapudenenud saia.
Tean, et supermarketid viskavad ära suurtes kogustes süüa, kuigi seda pole võimalik linnas liikudes märgata. Oma jäätmed panevad poetöötajad poe taga olevatesse konteineritesse. Supermarketite toidujäätmeid olen küll ise kasutanud. Alates 2022 kevadest olen käinud päris palju prügisukeldumas ning saan sealt endatarbeks vajaliku koguse puu- ja köögivilja. Vahest võtan rohkem mõne ürituse jaoks või jagan sõpradega.
Varahommikuti on linn kaetud peoprügiga. Majatreppidel, elektrikappidel, majaseinte ääres, kõnniteeservadel, prügikastide peal ja kõrval on alkoholipudeleid, -purke, plasttopse, kõrsi, laimilõike ja mündilehti. Tartus ja mujalgi on ilus traditsioon jätta taara kättesaadavasse kohta prügikastikaanele. Selle korjavad sealt üles taarakorjajad.
Panen linnas sageli tähele kaotatud riideesemeid. Üksikud kindad tõstetakse üles, pannakse elektrikapi peale, aialipi otsa või puuoksa külge, lootuses, et kaotaja sama teed pidi käies oma asja uuesti üles leiab. Lisaks kinnastele vedeleb maas ka sokke ja kingi. Neid esemeid sel moel üles ei tõsteta nagu kindaid või mütse. Sokid on tihti porisse tallatud. Sokid ja kingad mõjuvad müstiliselt ning panevad mõistatama, mil moel need on ära kaotatud. Mahakukkunud riideesemete prügistaatuses võib muidugi kahelda. Üles tõstetud ja nähtavale kohale asetatud kinnas on justkui vahestaadiumis, kus tal on võimalus veel funktionaalseks muutuda. Olen mõelnud kaotatud mütside-kinnaste üleskorjamisele ja kasutamisele, ent pole seda veel julgenud teha.
Eriti jääb prügi silma Emajõe-äärsetel teedel, kus ta on teravas kontrastis looduskeskkonnaga. Emajõe kaldavees on plastpudeleid, kilepakendeid, isetekkelised lõkkekohad on täis grillvorstide jm piknikutoidu pakke.

– Kas olete osalenud prügikoristamise talgutel?

Ei ole. 2020 kevadel tegin omaalgatuslikult paar prügimatka Emajõe ääres. Võtsin kaasa paar kilekotti ning korjasin need prügi täis. Kahjuks oli selline retk väga ebamugav: tuul puhus kilekotid käest, prügi oli sageli raskesti kättesaadav, märg ja määriv. Kilekotid olid lõpuks väga rasked.