Asjad, taaskasutus ja prügi

1. Asjad

Millal muutuvad asjad vanaks või kasutuks?

Asjad vast et ei muutugi vanaks, kellegi jaoks ehk küll kasutuks, aga seda just nimelt kellegi jaoks. Asja hävinemine, kõdunemine või ajas kulumine, purunemine ei tähenda vist veel seda, et see asi oleks vana, asi on lihtsalt tehtud kaua aega tagasi. Näen seda asja nii et bioloogilised olendid vananevad, asjad mitte, need kanduvad ajas edasi. Kõik asjad ei muutu ajas kasutuks, sest neil on erinevad funktsioonid. See, mis kunagi oli kasulik tööriist, ei tarvitse praegu sellisena kasutust leida, küll aga võib temast saada muuseumi eksponaat. Muumia on ka vana, aga kasulik turismi seisukohalt, mingil ajal võis ta kasulik olla töötegijana.

Kas kõik esemed, tarbekaubad või tehnika vananevad sama kiiresti?

No aeg peaks ikka olema kõigi jaoks sama. Tehnika, elektroonika ja tarbekaubad muutuvad ajas küll kiiremini kasututeks, silmas pidades viimase aja tarbimiskultuuri(tust), muutuvad nad ajas isegi vägagi kiirelt kasututeks. Esemed? Sõltub esemetest, mõni originaalese võib väärtust pidada väga kaua. Masstoodanguna toodetavad esemed kaotavad oma väärtuse kiiresti. Meie kodus on väga palju väärtuslikke asju ja suure osa nendest moodustavadki just ajas edasi kulgenud mälestusesemed, tööriistad, kirjad. Kirjad pärinevad minu manalateele läinud vanematelt, vennalt, sõpradelt, töökaaslastelt. Palju kirju on meie lastelt ja lastelastelt, nende väärtus ajas kasvab ja nende väärtus muutub vastavalt sellele, kuivõrd neid kirju lisandub, loodetavasti ikka lisandub. Ka enda tehtud mööbel ja nn. kodukunst, enda ja abikaasa tehtud, tundub, et muutub aja jooksul väärtuslikumaks. Kõige selle tähendus on suur. Tahaksin öelda, et selja taha vaadates on mida vaadata ja meenutada, see toidab hinge. Vaatad kuhu ka ei vaataks, ikka on kuskil mõni ese või asi mis kedagi meenutab.

Kas meil on kodus vanu ja kasutuid asju?

Vanu asju on palju. Tänane kasutu võib homme osutuda kasulikuks. Hiidlane leidnud teepervelt surnud varese ja pani igaks juhuks taskusse – „Ähk läheb tarvis.“ Unustas. Meenus alles siis, kui kõvasti haisema hakkas. Viskas minema. „Ei läinud ühti.“ On ka selliseid olnud ja on praegugi. Pakendiplastmassil on prügi tähendus, aga sedagi saab teatud määral asjade sorteerimiseks kasutada. Üldiselt viskame pakendid m i n e m a . T ä n a k a s u t u puumaterjal, mis peaaegu t e r v e n i s t i o l e k s taaskasutatav puit ning mis üldjuhul leiavad tee kas koldesse või puidujäätmete konteinerisse, on meil ikka säilitatud. Mida ma kavatsen nendega teha? No ei tea, vajadused ja kasutamisvõimalused tekivad sageli nii, et neist pole varem aimugi olnud. Teen riiuleid, miksei kappe, mõnest asjast teevad lapsed midagi. Mul oli üks määrdunud 1cm paksune, purjekaehitajast sõbralt saadud, vast 10 cm pikkune ja 5 cm laiune mahagoniklots. Neljanda klassi poiss esitas soovi, et teeme taskukella. Voi Jeesus!, millest, mõtlesin? Siis meenus mulle see klots ja me tegime taskukella. Kavatsus puudus, aga juhus andis võimaluse. Tuli välja, et klots ei olnudki kasutu vaid ta ootas oma aega. Ilus, käsitööna sõbra tehtud purjekas, mille sisustuses on kasutatud justnimelt sama! puud, sõidab merel. Noormees on selle kella üle väga uhke.

Kas meil on kodus katkisi asju?

On ikka mõned. Eks nad ikka ootavad parandamist (Näiteks vana petrooleumilamp mille tütar mulle juba katkisena kinkis ja mille parandamisega olen juba algust teinud. Mingi, võimalik et rokokoo aegne tool, millest vaid osa on säilinud, vast ehk 1/3, ma ei tea mida sellega teha, see ootab oma aega. Ära ei viska, aga sellest uue tooli tegemist ei saaks nimetada enam restaureerimiseks, see tuleb suures osas lihtsalt uus ehitada. Kardan, et selleks mul ei jätku enam ei aega ega jõudu, olen varsti 72. Tundub, et see tool ongi, nagu küsimuski sellele viitab, lõplikult katki. Olmetehnika viin kogumispunkti.

K ü s i m u s , e t k a s o l e n m õ n d a tarbekaupa, kodutehnikat või sõiduvahendit parandanud?

Midagi ikka, kahvlitele, nugadele, lusikatele tegin uued käepidemed, vanad plastmassist kukkusid vanade vene lauatööriistade küljest ära, järele jäi vaid keskmine metallist osa. Kodutehnikat parandan nii palju kui mõistus asjast üle käib. Elektroonika lasen parandada. Jalgrattaga on nii, et jooksva remondi ja kummiparanduse teen ise, aga kord paari aasta jooksul on hea lasta teha asjatundjal kapitaalremont. Et miks ma seda teen? Aga kes siis tegema peaks?, asjad vajavad ju parandamist nagu need vene kahvlidki. Ega see parandamine just eriti lihtne ei ole, aga EPO liimi, liivapaberit, nuga ja pitsuteid kasutades said noad-kahvlid-lusikad uue hingamise, ja neid me igapäevaselt kasutamegi. Juhani, minu sõber, parandas ära samal moel oma kulbi, kuigi see kohe esimesel katsel ei õnnestunud. Olmetehnika viin jäätmejaama: vana mittetöötav mikrolaineahi.

Kas ja milliseid asju oleme edasi andnud või pärandanud järgmisele põlvkonnale?

Eks midagi ikka, jalgratas, enda tehtud kiikhobune, häll, ehk ikka veel midagi. Polegi vist õige nimetada seda pärandamiseks, igasuguseid asju on tehtud, nii ka need häll ja hobune. Pärandatud on oskusi. Kas nad just selgeks said, aga olen nii lastele kui ka lastelastele õpetanud niitmist ja üleüldse heinategu. Emajõe ääres oli ilusat heina täis suur plats mille me siis loa saanuina maha niitsime, ära kuivatasime ja saadu panime. Saime kaks väga suurt saadu mille me transportisime hobustele kõhu täiteks. Tööd jätkus pikaks ajaks sest ilmataat kastis heina mitmed setmed korrad. Niitmisvõistlus niitmisvõistlusena mind eriti ei kõneta. Heinategu ei lõpe niitmisega, heinateol, julgen väita, on niitmine see kõige lihtsam osa sellest: teed kastega, teed kuivaga, heina saad ikka maha, aga katsu ta ilusana kokku saada ja varju alla viia. Niitmisvõistlus annab minu meelest vale sõnumi – tegemisi võib pooleli jätta, aru jääb saamata asja tuum, lõplik eesmärk, asja iva.

Kas ja milliseid asju on andnud või pärandanud meile meie vanemad, vanavanemad? Kas ja kuidas te neid kasutate?

See ongi juba keerulisem küsimus, sest edasiantut on palju ja valikut teha, mida siin ära märkida, on keeruline. Tähtsuse järjekorda pannes pean kõige kasulikumaks ja väärtuslikumaks õpetusi, mida isad ja emad on õpetanud meid tegema, see on päranduse kooreosa. Arvan, et seda ei ole küsitud, aga ma küsin seda ise enda käest, aga ka siin on valiku tegemine keeruline. Alustan ehk sellest kõige soojemast, ema õpetas kindaid-sokke nõeluma. Needki sõrmikud on umbes 40 aasta jooksul mitmel korral nõelumist vajanud. Need on mulle kinkinud keegi maanaine. See oli südamest tulev ja südamesse minev ja ajas siiani kestev, mingil ajal vast ka pärandatav. Poeg on neid nõus kandma küll. Isa on õpetanud mind väga paljusid töid tegema. Kõik ei ole korraga selgeks saanud, aga sissejuhatusi on tehtud palju. Metsamehena ning põllumehena, ja aedniku-mesiniku, kes pidi ise ka mesilastarud tegema, ree tegema, metsatööd tegema, pojana oskas isa teha, kas just päris igat tööd, aga minule tundus küll, et igat tööd. Puutööd õpetas ta mulle risti-rästi: pildiraam, kirvevars, haamrivars, vikati lüsi, koduses majapidamises vajalik mööbel, hööveldamine , r i i s t a de teritamine, vikati pinnimine. Metsatöö: metsatöö kultuur, ettevaatlikkus ja ohutus, puude saagimine, vajadusel langetamine, lõhkumine, ladumine, riitade aluste ja tugede tegemine nii talvel kui sula maapinnaga, okste koristamine ja kõigest sellest rõõmu tundmine. Isa näitas sedagi, kuidas rege valmistada, tegimegi väikse ree. Aja kuludes ja kõvas kasutuses (ahjupuude tuppa vedamine trepist üles, laste sõidutamine) läks nii mõnigi põhjalaud katki. Parandasin ära, tugevdasin siit-sealt ja värvisin üle, ja ta teenib jälle. Nädal tagasi sõidutasin ma sellega pildil oleva metsa serval, siis oli veel lund, oma 4 aastast tütretütart. Õunapuude lõikamist õpetas isa kahele sugupõlvele, minule ja siis ka lastelastele. Aiapidamist see-eest õpetas peamiselt ema.

Kuidas ma siis kõike seda kasutan, õ i g e m i n i , k u i d a s m e i e s e d a kasutame?

Abikaasale on pärandatud uskumatu käsitöö tegemise oskus, lisaks on ta seda ka õppinud. Võib olla kõige tähtsam kõikidest õpetustest oli ehk sõnum, et korralik töö tegemine on loomulik osa elamisest, see sõnum jõudis, olen nüüd julge selle väitega, mõlemale meile pärale. Oskust mõelda ja julgust proovida, eksida ja õnnestuda – see on selle õpetuse kasutusvaldkond siiamaani. Asjad, isalt saadud ja niiskuse käes kannatada saanud tööriistad olen proovinud ikka kasutuses pidada. Pildil ongi kaks höövlit veel nn. vene ajast. Höövlid ise on rohmakalt tehtud, terasuu on hiiglama suur (see pole üldiselt soovitav) ja tera ise on õhukesest materjalist (see pole ka üldiselt hea), aga need, üks neist simsshöövel, teine rumphöövel, on suurepärased tööriistad ja kasutan neid ikka ja jälle.

2. Taaskasutus ja ringmajandus.

Kas oleme ostnud kasutatud kaupu või tehnikat?

Oleme ikka. Kirbuturult, kui pole just kiire ja viitsid natuke otsimiseks aega varuda, võib saada väga häid riideid. 4 euro eest ostsin teatrikõlbuliku kuue vast 8 aastat tagasi ning see on siiani kasutusel. Erineva paksusega talvejoped ostsin kunagi Soome kirbukalt, teise endale teise vennale. Sellest on aastaid pikalt üle kümne. Vend on läinud manalateed ja mõlemad joped on nüüd minu kasutada. Tundub nii, et ega minagi neid lõpuni kanda ei jõua, sest need, nii üks kui teine on väga kvaliteetselt tehtud, head soojad ja mugavad kanda. Ülikonnapükse ja suviseid kergemast riidest pükse ma ostma ei pea, sest kodune valik on külluslik. Saatuse tahtel pidid lühikese ajavahega kaks minu head sõpra selle meile tuttava maise eluga hüvasti jätma. Kõik me olime enam vähem samas suurusklassis. Sain päranduseks palju riideid: viigipükse, päevasärke. Üks sõpradest pärandas mulle surivoodil oma tasku-uuride kogu, palju neid just ei olnud, aga meremehe, nagu ta oli, meremehe ostetuna maailma eri paikadest vanavara müügikohtadest, ja üldiselt odavalt, olid need väga huvitavad ja ilusad. Sõbra mälestuseks lasin kõik need kellad korda teha. Kannan neid, aeg-ajalt vahetan. Ühe teise sõbra kingitus, kuldkett, oli kaotatud kuhugi koduõue ja oli kadunud oma 15 aastat. Väikese juurdeehituse käigus , vundamendiaugu kaevamise järgselt ja 4m2 suuruse esiku ehituse käigus leidsime me selle keti üles. Tasandasime suure mullahunniku likvideerimise järgselt maapinda ja abikaasa leidis midagi millele ta nime ei osanud anda. Viskas siis selle minule ja küsis, et mis asi see ni isugune on, mingi kett või? Äratundmise rõõm oli suur, see mälestusese oli minule väga kallis ja tähtis. Sellestki kõlbaks rohkem rääkida, aga sellest mõnel teisel korral. Omaaegsed seppade taotud terariistad on endiselt head kasutada, nad on kestvad, piisavalt kvaliteetsed ja neil on ajalugu. Vanemaaegset kraami saab laatadelt. Saaremaalt, minu poja äia maakodust sain kingituseks üle kahekümne erineva puidust höövli koos teradega. Otsest kasutamist need küll ei leia, aga vahetevahel ma tuulutan neid, teen mõne pisema näitusekese. Höövlirauad on markeeritud ja on huvitav uurida nende ajalugu, valmistusmaid ja firmasid, milledest veel nii mõnigi 19.-ndal sajandil asutatud ettevõte toimib siiani oma nime all. Pesin höövlid tohutust mustusest kristallsoodaveega puhtaks ja õlitasin kergelt ära ka. Rauad puhastasin, ajasin rooste välja ja neilegi panin kerge kaitse peale. Väga huvitav värk. Uue kauba, igapäevased töövahendid ostan poest, nad on mul olemas ja üldjuhul ka väga kvaliteetsed ja kauakestvad. Siiski, kui vähegi võimalust on, kasutan nn. mälestustööriistu, ajalooga tööriistu (nurgikud, puuhaamrid, höövlid, kaabitsad).

Taaskasutatud materjalid, nende kasutamine.

Olen ostnud kööki kasutatud materjalist puhvetikapi. Ega rohkem nüüd korraga ei meenugi. Asi selles, et teen ise endile asjad kasutatud materjalist. Kõige kasutatavam ehk on vanad põrandalauad nii oma maja vanad või siis sõpradelt saadud. Aga seegi on omaette väga huvitav teema kuskil teises kohas kirja panemiseks. Näiteks vanad tahmased veel piilukirvega laudadeks tahutud parrelauad.

Mida ma arvan taaskasutatud materjalidest toodetud kaupadest?

Kui käisin, vist kuuendas-seitsmendas klassis Adavere mõisahoones, siis ema õmbles mulle minu isapoolse vanaema villasest kasutatud kleidist eest pika tõmblukuga kinni käiva kerge tuulepluusi või jope. Kangas oli juba selleks ajaks päevi näinud. Küünarnuki kohale tekkinud auk parandati paigaga korralikult ära. Peale pesu ema näitas ja ütles mulle, et näe, see on terve ja puhas, ehk vast kinnituseks, kui keegi üritaks minu pluusile hinnangut (pilkavat?) anda. Mul oli seljas terve ja puhas riie! Nii mõnelgi oli juba sel ajal, aasta oli siis 1963-64, poest ostetud riie seljas. Praegune riidematerjalidega ümberkäimist nimetaksin mina silmituks laristamiseks, raiskamiseks. On tekkinud illusioon piiramatutest tarbimisvõimalustest, ainult fantaasia puudus seab piire. Ja mitte ainult riidematerjalidega. Palju visatakse ära taaskasutatavat puitu, samas nutetakse, et head puitu on vähe. Ega seda palju ei ole küll, aga kasutame sellegi ära ja teeme kaukestvaid tooteid! Sageli eelistatakse sellisele materjalile paraku puitlaastplaadist tehtud IKEA tooteid, mis lagunevad veel enne, kui suudad nad tõmmitsatega kokku kruvida. Täispuidust vanadest aknalaudadest tehtud kapp (pildil), kui sellega vähegi heaperemehelikumalt ringi käia, võib kesta aastakümneid ja veel kauemgi. Ka sellel pildil oleval kapil on suur ajalugu, kuigi valminud aastal 2021. Taaskasutuses olevad kodumasinad, osa n e i s t , m i n u k o g e m u s e põhjalt, on vägagi kasutamiskõlblikud ja töökindlad. Ostsin umbes 15 aastat tagasi kasutatud lintlihvija. Vajas natuke duunimist (sõber oskas selle ilusti k o r d a t e h a , m i n a puhastasin roostest ja värvisin), aga nüüd töötab suurepäraselt. Teiselt sõbralt sain hulga ära viskamisele määratud vana 2 tolli paksust ehitusmaterjali millest sain endale kaks põhilist kasutusel olevat töölauda, pealegi, need on töölauad just minu vajaduste järgi, mida poest paraku ei saa.

Kas ma jälgin poes toodete ja kaupade märgiseid? Milliseid ma jälgin ja miks? Kas teen selle põhjalt ostuvalikuid?

Eks ma ikka jälgin, et kogemata tee pähe kohvi ei ostaks. Kampsunid on abikaasa kootud, päevasärgid, pluusid, voodipesu tema õmmeldud, hulka riideid on pärandmaterjal. Ostan ikka poest ka vahel midagi uuemat, aga abikaasa, tundub, ei osta riidest valmistooteid üldse mitte, ostab kangast ja teeb endale ise riided selga. Mis puudutab töövahendeid, juhul kui midagi ostan, siis kvaliteedikompromisse halvemuse suunas väldin viimase peale – jäta või ostmata, aga ära too pahna koju. Praegusel ajal, kus kingseppi vist isegi ei o l e , o n v i s t a i n u l t parandajad, ostame jalanõud p o e s t . I s a l a s i e nda l e s ä ä r s a a p a d t e h a k ü l a kingsepal. Sinna oli oma 2 km maad, käisin isaga proovis kaasas. Ma üldiselt ei jälgi toodete märgiseid, kuigi tahaksin ehk küll, sageli on nii peenike kiri, et ei näegi. Ma kahjuks ei tea, kes on tootnud, milline on olnud tööjõud (lapsed?, kuidas neile on makstud?), enesetunde pealt püüan vältida valesid oste, poes ei ole võimalik infot saada (toodete seos loodushoiuga, näiteks). Õiget informatsiooni on tavainimestel, nagu me olemegi, väga raske saada, vahel ikka tundub et tahaks.

3. Prügi

Mis on prügi?

Kommipaber, plastpakend, kohvitops, metsa alla viidud katkised lauanõud, pudelid riidejäätmed, vanad rehvid, suitsukonid. Prügiga ei seondu ei heli ega ka mitte lõhna, küll seondub see Emajõe kaldapealsega Supilinnast kuni ujulani. Meie majapidamise ülejääk on prügi. Prügi tekkimise vältimist ei ole me veel selgeks saanud. Seda tekib ikka pakendite näol, ega muud prügi vist ei olegi. Oma, poodi kaasa võetud pakendit pole me osanud juurutada. Turul käies on meil küll oma kott kaasas, poes käies on ka oma kott, aga pakenditest, tundub, ei pääse kuhugi. Olmeprügi me sorteerime, ikka metall eraldi väikesesse purki ja siis kunagi metalli vastuvõttu, patareid eraldi ja poodi tagasi, pakend ühte kohta, piimapakendit pole senini puhtaks pesnud. Paberjäte õigesse konteinerisse, viin selle kaenla all, konteiner on lähedal. Biojätte komposteerime. Ehitusjäätmeid, juhul kui neid tekiks, viiksin jäätmejaama, aga meil seda probleemi praegu ei ole ja pole olnud juba pikemat aega.. Ravimid, mida ei vaja, apteeki tagasi, ehituskeemia jäätmejaama. Elame kahekesi ja prügi vähesuse tõttu , eriti veel kui jäätme liike on vähe, ei tekita see meile mingeid raskusi. Sorteerima hakkasime juba üheksakümnendatel. Sorteeritud prügiga, kuhu see ka ei läheks, on lihtsam ümber käia. Olen jäätmejaama viinud oksi ja puulehti. Tegin sõbrale köögipuhvetkapi vanadest aknalaudadest, viisin need ka jäätmejaama. Võib olla ei oska ma ise käituda, aga jäätmejaama teenindajate teeninduskultuur on minu arvates alla igasuguse arvestuse, ja, seda on mulle öelnud päris mitmed ning ma ei imesta, üllatunud olen küll. Jäätmejaamas peaks olema iga kunde teretulnud aga mitte mingi tüütu oskamatu segaja, nii nagu mina ilmselt harvkülalisena olin. Prügi vedeleb maas palju. Käin igal hommikul jõe ääres Supilinnast ujulani, väisan spordiparki – iga päev on seal uus prügi alates koera kaka kotikestest, kõikvõimalikust pakendist, autokummidest kuni maskideni ning taarani välja. Enamasti proovin prügi üles võtta, alati mitte, sest seda on sageli liiga palju et kaasas tassida ja prügikaste on teel vähe. Istepingid einestamiseks ja keele kastmiseks on, aga kõrval prügikasti ei. Pudelid ja purgid, kui need on taara vastuvõtus kõlbulikud, need toon koju. Puidujäätmeid olen küll, ka teiste omasid, kasutusele võtnud. Praegugi on mul seljas metsast leitud, seal ilmselt pikemat aega vedelenud, paiguti luitunud, pikkade käistega T-särk. Lapselapsed küsisid, et kust ma sellise stiilse riideeseme sain, sama küsimuse esitas mulle eile meie tore peresõber Tallinnast. Poolkülmununa ja kortsununa võtsin ta metsast mustikavarte vahelt, kus ma teda märkasin (see on selline rohelist värvi ja ega alguses aru ei saanudki, et mis asi see on), kaasa, pesime puhtaks, triikisime ja särk viimase peale. Prügikoristustalgutest osa ei ole võtnud, aga korjan seda prügi küll peaaegu iga päev, talv välja arvatud.