ERMERM

Barbi lugu

Ema nukk. Minu nukk. Lisatud: 28.02.2020

Autor: Katrin - 1956

90-ndate alguses, kui mu poeg oli 3 aastane ja vennatütar 4-ne, hakkasid lasteni jõudma juba välismaal tehtud mänguasjad. Vennal oli sõpru Taanis ja tema tütrel oli juba mõni Taani lastest üle jäänud mänguasi. Muidugi oli Barbi see kõige väärtuslikum ja ihaldatum mängukann, mille eriline väärtus ka minu pojale kähku selgeks sai. Sellise nuku omamine tundus talle nii tähtis, et ta hakkas seda peale ajama ja kuidagi järele ei jätnud. Minul ei olnud aimugi, kust selliseid mänguasju saab ja mis need maksta võiks, aga lapse soovi tahtsin täita. Mulle tundus lausa tore, et üks väike poiss omale nii väga Barbit soovib. Leidsin lahenduse selles, et laenasin venna perest ihaldatud mängukanni ja tõin pojale. Soov sai täidetud, aga ma ei mäleta, et mu poeg Barbiga eriti mänginud oleks. Hoopis mina õmblesin talle mitu ilusat kleiti ja seelikut. Tundsin mõnu huvitavast mänguasjast, millest lapsena isegi kuulnud ei olnud. Peagi oli meie mõlema huvi nuku vastu raugenud ja ta rändas koos uute kostüümidega Kuressaarde oma väikese perenaise juurde tagasi.