Sõpru on lihtne leida, kui on, millest alustada. Sõbralik aitab, kuid sõprus kaastundest kaua ei püsi. See lugu on sellest, kuidas vabatahtlikud Kakumäe Lions klubist aitasid ukraina lastel leida sõpru ja kohaneda ukraina peredel siinse elu-oluga. Episoodid on näited päriselust.

Lood võivad olla erinevad.

Esimene episood. Tagantjärele vaadates ei teagi, kustmaalt täpselt valesti läks. Ehk oli valesti juba algusest peale? Perekond. Ema ja kaks last. Üks ratastoolis, teine epilepsiahaige. Kuu aega varjumist keldris. Põgenemine. Ema jaksas tassida vaid liikumisvõimetut poega, aasta noorem tütar pidi omal jalal hakkama saama; asjad jäid maha. Isast ei kuule me midagi.

…

Hangime ortopeedilised jalanõud. Turvatunnet pakuvad pealtnäha tühised asjad:  uued jalanõud on täpselt samasugused roosad, nagu need, mis tüdruk veel kodus olles ostis. Imeline Facebook viib kokku abiandjad ja abivajajad – heade inimeste toel saab korraldatud kaks komplekti suveriideid, eestikeelne (!) Lotte raamat, ukraina värvides sallid emale ja selleks ajaks Eestisse jõudnud vanaemale, vihikud eesti keele sõnade ülestähendamiseks jpm. Tasuta sissepääsust Lotte muusikalile pere loobus, sest see oleks hetkel lihtsalt liiga palju. Oh, miks ometi!?! Miks peab nii olema, et isegi läbinisti rõõmus on liiga raske? Ekspressmeedia korraldab Lotte etenduse järelvaatamise. Digilihtne ei ole lihtne. Kliendiks on vaja registreerida. Leping on vaja sõlmida. Lugeda läbi lepingu ülesütlemise tingimused. Vaja on isikukoodi. Ühendus katkeb. Lottet need lapsed sel korral ei näe. Lohutust ja abi annab psühholoog. Uskumatu, kõikvõimsa FB abil õnnestus leida lastele lausa kolm psühholoogi. Valisime selle, kes oskab ukraina keelt. „Ah, ei meil ei ole sellest ukraina keelest midagi. Minu emakeel on vene keel!“, teatab ema tooniga, millest on meil raske aru saada. Kuuldut leevendab tüdruku rõõm Lotte raamatu üle: „Jaa, ma olen juba kuulnud, et Lotte on Eesti laste kangelane!“ Kuid ka selles lauses kõlas midagi justkui teisiti. Mis, sellest saime aru paar päeva hiljem: eesti lastel ei ole kangelasi, eesti lastel  on lemmikud.

Mõni lugu on suurepärane! 

Teine episood. Kogume kakumäelastelt ukraina lastele arvuteid. Arvuteid kooli üle andma minnes kõlab laste suust julge „Tere!“. Sülearvuti saavad enam kui 30 last. Üks asi viib teiseni ja ühel hetkel korraldame juba endalegi ootamatult sõja eest varju otsivatele lastele keele- ja surfilaagrit. Laagris saavad lapsed ja vanemad saavad osa eesti kultuurist, laulukultuurist ja suhtluskultuurist. Laager loob ühist. Midagi, millest alustada. Ja mille kaudu mõista ja samastuda.

Kolmas episood. Üks teismeline laagrilaps ütles keelelaagri lõpetuseks, et tal on tunne, et kõik teised ukraina lapsed oskavad kõik juba nii hästi eesti keelt. Ainult tema ei oska. Ta otsustab kohe õppima hakata.

Neljas episood. Laagrilapsed on garderoobis. Ühtäkki avastab üks ukraina tüdruk, et ta saab aru, mida teised omavahel eesti keeles räägivad. „Ma sain aru, millest tüdrukud garderoobis rääkisid!“ Kui eriline on see tunne! Ja kuidas see julgustab ja innustab!

Viies episood. Tänu. Ühe ukraina lapse ema võttis vaevaks laagrikorraldajaid eraldi kirjaga tänada: „Mu laps tõi laagrist koju meretäie emotsioone! Ta rääkis tund aega rõõmust põlevate silmadega sellest, kui äge maa on Eesti ja püüab nüüd iga vähegi tuttavat sõna öelda eesti keeles!“

Mõni lugu hakkab minema, vaja vaid veidi julgustust ja head eeskuju.

Kuues episood. Üks laagrilaps läheb sügisel ingliskeelsesse kooli. Küsime talt, et miks mitte eestikeelsesse. Noor ei mõista küsimust: „Ma ju ei oska eesti keelt“. Meie vastu: „No aga õpid. Kõik laagri korraldajad on saanud võõrsil elades võõra keele kiiresti selgeks. Keelekeskkonnas on see lihtne!“ Noor on algul hämmingus, siis segaduses. Turvaline oli olnud mõelda, et on ainult üks valik, aga? Mine tea …

Seitsmes episood. Kõik laagrisse nime kirja pannud lapsed laagrisse ei jõua – olgu põhjuseks haigestumine, hirm mere ees või harjumatus omandada teavet e-kirjadest, olgu siinkohal tabavaks näiteks laagripäeva hommikul saabunu sms küsimusega, mis kell laager algab. Lapsevanematele üle helistades kuuleme näiteks, et manuse avamiseks ei olnud vajalikku tarkvara või et last üksi kasvatav ema sai ootamatu tööpakkumise Saaremaal. Üks ema on ka veidi pahane: „Kust mina pidin aru saama!? Registreerimise vorm oli eesti keeles – ma ei mõista, miks!“ Seegi laps saab nime kirja ja on rõõmus, et laagrisse tuli. Selguse huvides olgu lisatud, et registreerimisvormil järgnes eestikeelsele lausele ka venekeelne tõlge.

Mõni lugu lõpeb hästi isegi siis, kui see algab halvasti.

Kaheksas episood. Jagame ukrainlastest laagrilastele ka teavet, mida kohalikud teavad niigi: kust vaadata, mis ilm tuleb ja kui soe on merevesi, miks on lapse pildistamiseks vaja vanemate nõusolekut. Kirjaga on kaasas Tallinna linna kaart ja link Lauluväljaku väravate asukohaga. Laagri kontseptsioon näeb ette, et kohanejad pannakse päriselu olukorda: infokirja viimane lehekülg – teejuhis – on eesti keeles. Isa kahe tütrega oli õiges kohas, aga vales väravas. Kui me hiljem küsime, et miks isa ometi ei helistanud, haarab toru ema: „Sest nad olid isaga!“ Nojah, midagi on selles maailmas siiski universaalset, keelest, kultuurist ja elukohast olenematut, saame kõik koos südamest naerda. Laagri järgmisesse vahetusse jõuavad lapsed õigel ajal kohale, selleks ajaks on neil välja prinditud kõik vajalikud materjalid, kodutöö tehtud ja surfilaagriks vajalik sõnavara selge. Lapsed on väga tänulikud: “ See oli selle suve üks parimaid hetki, kuigi meil on Ukrainas sõda.“ Üks neist lastest palub oma nime ladinapäraselt kirjutades kasutada „z“ tähe asemel „s“-i.

Palju lugusid lõpeb hästi.

Üheksas episood. Ukraina laste keeleoskus on väga erinev. Kõige nooremad on kõige soravamad eesti keele kõnelejad. Moodustavad pikki lauseid ja parandavad teisi. Samas on ka lapsi, kellele täna veel valmistab raskusi ladina tähtedes lugemine. Eestlaste laulu vägi on võimas. Me laulsime end vabaks ja laulame kaasa ka teiste vabadusele. Keelelaagri lõpetuseks laulavad ukraina lapsed rõõmsalt eesti keeles. „Pärlipüüdja olla võiks … „; „Mu isamaa mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa …“ jne. Need lapsed mõistavad, millest eesti lapsed räägivad, kui jutuks tuleb laulupidu. Nemadki võivad uhkusega öelda, et on eesti lapsed, sest nad on laulnud laulukaare all.

Ja kuidas saakski üldse halvasti minna! Ükskõik, kelle poole Kakumäe Lions klubi ka ei pöördunud, hea eesmärgi nimel olid kõik lahkelt ideega kaasa tulema: olgu selleks pisike poeke, kus müüakse ortopeedilisi jalanõusid, suur meediaettevõte või mainekas kommunikatsioonibüroo, trükikoda või Tallinna gümnaasiumid, kes aitasid laagrihuvilised lapsed üles leida. Samuti kõik head inimesed, kes Facebooki riputatud üleskutsega kaasa tulid. Eriline tänu läheb meie suurepärastele koostööpartneritele, Tallinna Lauluväljakule ja Fansurfi Surfikoolile.

Rohkem häid lugusid ja julgustavaid näiteid!

Kümnes episood. See, kui mitu lugu veel hästi lõpeb, on, hea lugeja, samahästi ka Sinu teha. Kui räägid muukeelsetega muud keelt, teed neile karuteene, sest võtad neilt võimaluse ja eduelamuse. Nii lihtne on minna lihtsama vastupanu libedale teele! Räägi nendega rahulikult, seletavalt ja ainult eesti keeles!

Ühised lood toovad ühised hetked. See sõprus püsib, sest sellest jagub mõlemale. Kakumäe Lionsite heategevusega kokkupuutunud lapsed on nüüd näinud, et eesti keel on võimalik selgeks saada ja kogenud, et Eestis on see tegelikult väga lihtne.