Kuidas mu vanaema Eestisse sattus
1957. aastal minu vanaema läks kooli. Ta on pärit Venemaalt, seetõttu elas ja õppis seal. Tema kool asus Kurski oblastis. See on väike linn, kus ta elas kogu oma koolielu. Vanaema on seotud Eestiga, kuna seal elasid tema sugulased. Tol ajal Venemaa ja Eesti olid ühisriik ning inimesed võisid vabalt liikuda sealt-sinna. Ta ei olnud kindel, kuhu ta tahaks õppima minna pärast kooli lõpetamist, ja mõtles päris pika aega.
Minu vanaema onu elas Eestis. Ta kiitis Eestit, rääkides kõigist eelistustest. Onu jutustas, et olukord õppimise, toidu ja tööga on väga hea. Eesti pakub palju erialasid, kus saab kõrgharidust saada. Töö on hästi saadaval ja sellega probleemi üldse ei pea olema. Toit aga on kõrge kvaliteediga. Vanaema otsustas, et las ta vaatab, kuidas elu Eestis on, ning pärast juba otsustab. Ta ei usunud, et jääb Eestis elama, aga tema mõtetes oli fraas „Elame – vaatame“. Polnud probleemi Eestit külastada, seepärast 10. klassi lõpus ta sõitis Narvasse.
Elu Narvas, nagu vanaema nägi, oli päris mugav, sest seal võis nii õppida kui ka paralleelselt töötada. See tundus talle väga heaks võimaluseks haridust saada ja raha elamiseks teenida. Ta tuli tagasi Venemaale ja tegi otsust, et Eesti on väga tasuv koht õppimiseks ja ta on valmis saada uue kogemuse. Kui 1967. aastal lõpetas ta kooli, kolis ta Narva. Ta kohe läks töötada Kreenholmi manufaktuuri. Vanaema töötas õmblejana. Talle andsid ühiselamut, kuna seda andsid kõigile töötajatele. Paralleelselt tahtis Tallinna Instituudi minna, aga ei läbinud sisseastumiskonkurssi. Mõne aja pärast läks ta Narva polütehnikumi. Paralleelselt tegeles ta akrobaatikaga.
Vanaema kohtas minu vanaisat, kes oli juba Eestis peaaegu terve oma elut elanud. 1973. aastal nad abiellusid. 1974. aastal lõpetas ta edukalt Narva polütehnikumi. Nad jäid Narvas elama ja elavad siin ka praegu. Vanaema elu oli väga ettearvamatu, sest iga järgmine samm võis täiesti muuta tema elu.