Olin 52, elanud juba tükk aega Eestist eemal, kui arstidelt vähidiagnoosi sain. Ning alustasin peaaegu kohe päevast-päeva blogiga, mille mõte oli hinnata iga uut päeva, mil ma hommikul silmad avan, ja et suudaksin igast päevast mingi hea ja positiivse killukese tallele panna. Alati pole see vast õnnestunud, vahel justkui polegi midagi, mis väärt kirja panemist, kuid ma teen oma parima :)

Panin järgneva kirja peale seda, kui kõik juba läbi oli. Ning jagaks nüüd teistega. Olen küll Eestist eemal, kuid kogemus on kindlasti üsna sarnane paljudele teistele. Ainuke vahe, et olles eemal suuremast pere- ja sõpraderingist, teeb olukorra isegi valusamaks. Vähemalt mulle. Selliste asjade peale ei oska mõelda, kui elu mujale sisse sead…

Sain suure ehmatuse osaliseks pisut rohkem kui aasta tagasi. Kui üsna järjestikku kahel korral opilauale pikali heitsin. Ei olnudki ju midagi väga erilist. Tegelikult ja õnneks. Ainult üsna varajases staadiumis kasvaja rinnas (kartsinoom in situ – duktaalne rinnavähk), mis ravimata jätmisel võinuks muutuda järgmise viie aasta jooksul invasiivseks. Nõnda minu arstide sõnul.

Algas kõik rutiinse mammograafiga. Mille järel sain telefonikõne, et peaksin uuesti kohale tulema ning lisaks uuele pildile ka ultraheli alla minema. Naine teispool toru oli väga kena, proovis minusse rahu sisendada, et see võib vahel juhtuda, kui rinnad “tihkemad”. Tegelikult pidin ka paar aastat varem samuti uue pildi laskma teha, mis osutus normaalseks. Sellepärast ma just väga-väga ei muretsenud. Ainult natukene. Eriti kui pisike paha poiss mu ajus koputas, et äkki näitas juba too eelmine pilt muutusi…

Kui siis uuesti haiglas mammograafia ooteruumis istusin, tuli õde ja teatas, et jätame siiski uue pildi ära ja teeme kohe ultraheli. Peale seda toimus kõik justkui unes. Terekäsi arstiga, ultraheli, allkiri nõusolekule kohe biopsia teha (ha-ha-haa, tegelikult peale tegemist, aga ma ütlesin, et ausõna, ma kirjutan alla), lohutamised, et see ei tarvitse midagi hullu olla… paar pisarat… vist rohkem ehmatusest, kui sellest et mis täpselt toimumas on. Ning peale seda ootasin… seda ootamist jätkus mul lõpuks liiga palju…

Järgmine peatus oli mul perearsti juures biopsia tulemuste pärast. Arst teatas, et kõige õigem on see asjandus mu sees minust lahutada. Mingit prognoosi ei osanud ta esialgse tulemuse alusel öelda, ütles, et võib kahte pidi minna. Ta mul selline üsna aus. Ma ei hooli mingist ümmargusest jutust, nii et mulle ta meeldib. Ei taha ma pea silitamist, tahan teada, mis tegelik olukord on. Kuna olime juba sügises ja üsna jõulude lähedal, mil haiglad just rutiinseid ope palju ette ei võta, siis ootasin lõikust uue aasta alguseks. Ette võeti aga mind oma üllatuseks juba mõni päev enne jõule – toomapäeval.
Muidugi käisin veel enne kirurgiga kohtumas, et asjad paika panna (ta on kena ja südamlik hiinlasest meesterahvas). Kelle kohta hiljem lugesin, et on üks parimaid haiglas, kuhu lähen. Haigla ise on maailma viie parima vähiuurimisega tegeleva asutuse hulgas. Nii et olin tõeliselt heades kätes… Nõnda paljugi positiivset vähemalt… Kui kirurg mu rinda kompis, siis tunnistas, et tükk on üsna peidus. Kuna teadis, kust otsida, siis leidis kiiresti üles. Lasi mu käe külge panna ja tundsingi tugevat tükki. Natuke nagu kivi. Kui oleks ise selle leidnud, oleksin muidugi kohe arstide juurde tormanud. Aga ma ei leidnud ju. Isegi see, et rinnanibu oli sisse tõmbunud, ja suvel pisut mingit vedelikku eritus, ei pannud murekelli helisema. Samas oleks pidanud… Oleks ma vaid osanud teada…

Ja nii ma siis astusin jõulukaunistustega haigla uksest koos vanema tütrega sisse. Ta tuli mul “kätt hoidma”. Mis oli hirmus väga armas temast! Kummaline, kuidas sinu väikesest lapsest on kasvanud tugi oma vanematele… Med-õde (või võiks öelda) med-vend, kes minuga alguses ja pärast tegeles, oli super kena! Ta oskas lausa mu eesnime õige hääldusega välja öelda. Kahjuks ei viinud see kenadus mind külastama tulnud migreeni minema. Isegi peale opi ärkasin migreeniga üles. Rohtu pidingi lõpuks ainul migreeni vastu võtma, üldse mitte lõikusega seoses. Huvitav, kui vähe viimase suhtes valu oli.

Nüüd algas uus ootus, et teada saada, kuidas kõik läks. Viimaks jälle kirurgi juures, kes aga polnud veel labori tulemusi jõulu- ja aastavahetuseaegse segaduse pärast kätte saanud. Natuke sahmimist ja ootust ja ebakindlust. Sest kuulsin teda telefoni otsas laboriga rääkimas. Kõrvu jäi paar lauset, mis ei kõlanud just super-väga positiivselt. Kui kirurgiga maha istusin, siis seletas ta, et hetkel pole tegemist agressiivse vormiga, kuigi midagi ikka “hõljub” ringi. Sellepärast pean saama kiiritust. Nii umbes-täpselt 21 sessiooni.

Järgmine kohtumine oligi radioloogiga, kes seletas täpsemalt ja lausa joonistas, mis mu kehas toimub. Sain teada, et väljalõigatud tükk oli tegelikult natuke suurem, kui nad esialgu arvasid – 30mm suur. Ning kahjuks oli paarist kohast halvad rakud juba hakanud teed väljapoole rajama. Sellepärast ka pikem kiiritus. Samal päeval, niipea kui koju olin jõudnud, sain aga hoopis kirurgikabinetist uue kõne. Kirurg tahab mind uuesti näha! Olin täielikus segaduses. Mis toimub, sest kõik oli justkui paigas. Ja ei toimunudki muud, kui et kirurgile vist hakkas minu lõikamine väga meeldima, sest ta tahtis uuesti sama koha lahti võtta. Kuna raporti järgi polnud väljalõigatud tükil osaliselt siiski “puhtad” ääred. Arsti sõnade järgi oli kasvaja teises staadiumis. Kolmas oleks juba tähendanud keemiaravi.

Jälle ootus ja teadmine, et kiiritus lükkub veelgi kaugemale. Teine op läks selles osas paremini, et migreeni ei tekkinud. Ainult valud olid palju tugevamad. Ilmselt sellepärast et mind surgiti uuesti kohast, mis juba paranema hakkas. Seekord olin omapäi haiglas. Ikkagi tuttav koht juba ;-) Õhtul tuli noorem tütar mu juurde palatisse, samal ajal ootas abikaasa autos. Kesklinnas pole parkimine just naljaasi.

Ega siin pikemat juttu polegi (juba niigi heietan siin pikalt). Nii palju oli, et tänu teisele operatsioonile vähendati kiiritust 16le korrale. Vahele jäid veel pühad (kiiritajad tahavad ka puhata), nii et kolm ja pool nädalat elasin haigla külastamise tähe all. Alguses oli päris hästi, kuid mingil hetkel tundsin, et olin lõpmatult väsinud. Selline tunne, et ringutamine aitaks väsimuse ära viia, kuid tegelikult ei juhtu mitte midagi. Ainult veel väsinum tunne on sees. Mul oli muidugi valik sel ajal ka tööl käia, kuid iga päev oli kiiritus erinevatel aegadel. Mõnikord keset päeva, mõnikord hommikul või õhtul. Ja ma oleks pidanud ju ikka metrooga sõitma, mis oleks üks lõputu sõitmine olnud. Nõnda siis võtsin end töölt vabaks. Arvan, et väga õigesti tegin. Sest kogu selle jama jooksul tugevnes arusaam, kui tähtis ma iseendale olen, keegi teine ei saa minu järele vaadata. Ja mingit “kangelase mängimist” ma ei tahtnud hakata tegema. Niikuinii oleks ma ainuke, kes sellest aru oleks saanud.

Praeguseks olen uuesti kirurgi näinud, mammograafis käinud, radioloog kirjutas just-just mind oma kliinikust välja ja nüüd ootab ees veel kirurgiga kohtumine suvel. Nii et iga poole aasta tagant vaadatakse ikka hetkel üle. Edasi ma ei tea. Tunnen end ju hästi. Tunnistan, et olin ikka vahepeal üsna madalas seisus, kui ma ei hoolinud õieti millestki… Positiivse poole pealt, mu eelmine mure barreti söögitoru suhtes, on hetkel kõrvale lükatud. Viimane gastroskoopia näitas, et kuigi söögitoru on tavalisest pisut rohkem põletikuline, siis seda terviseriket ta enam ei näinud. Suhkrut pean samas ikka jälgima.

Töö juures on olnud peale suve üsna pingeline. Mul on hulk kohustusi juurde tulnud. Aga ma ise olen ju ikka üks. Ja õieti pole peale haigust olnud mahti ainult enda jaoks pühenduda, st puhata. Isegi Eestis käik tähendas seekord rohkem stressi ja muret ema pärast. Keda tahtsin säästa oma muredest… Mis tähendas, et kukkusin enne jõule taas kord natuke kokku. Õnneks oli mul veel puhkusepäevi alles, ja nüüd viimaks tunnen, et jõuan näiteks jälle oma kepikõndi teha (kui lund pole :) ja uuesti toitumisega korralikum olla. Kui meel must, siis millegipärast ei hooli õieti millestki. Ka endast… ükskõik kui tähtis see on.. Ma ei suutnud tükk aega isegi vardaid või süstikut kätte võtta. Sest polnud tuju. Nüüd on justkui lausa kergendus hinges, et tunnen jõudu käsitööga tegeleda. Sest see on tegelikult väga rahustav tegevus.

Kokkuvõttes kuulun ju positiivse statistika sisse. Tänu sellele, et nii vara kõik avastati. Nüüd pole muud, kui lihtsalt edasi sammuda… ja loota, et midagi muud kimbutama ei tule. Mis aga vanuse kasvades sugugi nii enesestmõista enam pole. Kahjuks. Tean nüüd ka seda tunnet, mis tähendab olla tõsisemas olukorras. Ma pole kunagi end nii üksi tundnud. Mis sest et mul kallis kaasa ja lapsed kõrval olid/on. Sa tead, et nad on seal ja tahavad aidata. Aga sina ise ei taha neile muret tekitada oma muretsemiste ja kahtlustega. Kindlasti õppisin seda, et mitte keegi teine ei saa sinu endaga tegeleda kui sina ise… Kuidas endas leida julgust ja tahtejõudu, et võtta igal ajal vastutus selle üle, kuidas me elame…, sest muidu ongi hädad meid kimbutamas. Ikka need ekstra hädad, mis just nende otsuste põhjal tekivad ;)

Üks imelik kiiks veel. Ma pidin enne lõikust sõrmused käest võtma. Ja ma pole siiani neid tagasi pannud. Kandsin ainult kahte, mõlemad abikaasaga seotud, abielusõrmus ja teine tema käest sünnipäevaks saadu kahe aleksandriidiga (olime peaaegu aasta teineteist tundnud). Mul olid nad alati käes, ilma et õieti mõtleks. Aga nüüd, kui proovisin uuesti sõrme torgata, tekkis mingi kummaline ahistatuse tunne. Ei ole üldse kalli kaasaga seotud ;-) Võib-olla oli see seotud sellega, et olin justkui uus inimene ja ei tahtnud tagasi seda vana, milles haigus tekkis. Ehk oskab mõni psühholoog selle lahti seletada. Ma ei ole samas eriti ehete kandja olnud. Aga nüüd olen leidnud endale hoopis erinevatest kividest valmistatud käevõrusid. Meenutamaks, et pole sugugi kena teiste suhtes liiga kriitiline olla. Ma vähemalt proovin seda teha, aga ega see polegi alati nii kerge :P (Iga kord, kui ütlen või mõtlen millestki või kellestki halvasti, siis pean võru teisele käele tõstma).

Praeguseks olen igal aastal mammograafis käinud ja kõik on hästi. Kuigi iga kord vaevab väike mure… ega ometi… Samas läheb elu edasi ja kuigi ei mõtle olnule iga päev, siis mingi teistmoodi maailmavaade on ikka jäänud. See teadmine, et sa pole puutumatu ja “kõikvõimas”. Omamoodi kõrvaltvaatamise tunne on sees, kui näiteks väikestest probleemidest suuri tekitatakse. Või kui ei osata näha seda head, mis meid tegelikult ümbritseb.