Sünnitasin oma esimese lapse 1990ndate alguses, kui meditsiinis puhusid juba uued tuuled ja eriti sellisesse elulisse ning loodetavasti iga inimese elus ette tulevasse sündmusesse, nagu lapse sündimine, taheti suhtuma hakata hoopis teistmoodi kui enne.

Enne, nagu vanema põlvkonna sünnitajad tavatsesid rääkida, oli lapse saamine üsna ahistavaks muudetud protseduur, kus peategelased ehk patsiendid allutati karmile vanglakorrale, kõiki raseeriti, pintseldati briljantrohelisega ja sunniti teatud kindlasse asendisse, lapsed eraldati kohe pärast sündi emadest ja toodi sööma kindlatel kellaaegadel.
Üheksakümnendad oli muutuste aeg, aga minul õnnestus jääda just kahe erineva hoiaku üleminekukohta.

Perepalati üürimiseks polnud mul raha – ka see oli uus, et haiglas viibimise eest pidi või sai maksta. Samal ajal oli Tartu sünnitusmajas Toomel remont ja ruumidega üleüldine kitsikus.
Sünnituseelses palatis oli neli või viis naist koos, nende juures passisid valves noored kenad ja väga ilmselgelt äsjaküpsetatud sünnitusabiarstid, sealhulgas ka kaks meesterahvast. Kuna eelsünnitus on pikk ja igav toiming, mille käigus enamasti loodetavasti mitte midagi sekkumist vajavat ei toimu, tundsin ennast üsna hüljatuna, seda umbes kaheksa tunni vältel. Igavuse peletamiseks lugesin valude vahele Kafka kogumikku, mis oli mul parajasti pooleli. Ei ole just kõige julgustavam raamat selle tegevuse juures.

Vahepeal jälgisin teisi sünnitajaid. Seal oli üks suurt kasvu naine, kes pidi teadaolevalt saama väga suurt kasvu lapse. Tema ümber tiirlesid need noored arstid üsna sagedasti. Mina, kui tähelepanu tahtsin, pidin seda ise küsima minema: Noh, kas paistab? Ei paista veel, mine jaluta.

Sama eelsünnituspalati teises otsas lamas õbluke ja väga kaame blond tütarlaps, kes aina soigus: “Ma ei jõua enam… Tehke midagi… Ma ei jõua enam.” Imestasin, miks arstid temaga ei tegelenud. Ta oli minu silma näha juba nii kahvatu, et paistis täiesti helesinisena ja tõesti ei jõudnud.

Lõpuks viidi suur naine kõrvaltuppa sünnitama ja ta sai oma lapse isegi võrdlemisi ruttu kätte  ja arst hüüdis sünnitustoast võidukalt: “Viis kilo kuussada!” Kõik eelsünnitusse jäänud noored arstid ahhetasid üksmeelselt.

Mõned naised tulid vahepeal juurde, said (minu meelest ülekohtuselt ruttu) oma lapse kätte ja läksid viuhti jälle minema. Mina igavlesin, lugesin oma Kafkat ja jalutasin ja natuke valutasin ja igavlesin jälle. Lõpuks leidsid arstid aega ka selle helesinise tüdrukuga tegeleda, uurisid teda, pomisesid midagi vaikselt ja viisid ta siis erakorralist keisrit tegema. Natukese aja pärast kihutas üks arst mööda koridori eelsünnitusse: “Ämmaemand! Tulge ruttu, tal hakkas sünnitus pihta!”.

Selle aja peale oli mul juba endal ka elu huvitavaks läinud ja mind hakati erinevate mõõteriistade külge kinnitama. Minu ümber mässiti lai kulunud lint, selle küljes aparaadid, millega mõõdeti, niipalju kui ma aru sain, loote südametegevust. Aga näitude kohta ütles ämmaemand, et ega nende peale ei saa alati lootma jääda, need ei ütle veel kogu tõde. Mõõdeti siiski, sest “See on asi, mida me saame teha.”
Sünnituse lõppfaasis pidin ma ronima kõrge, jalatugedega puki otsa, mingeid teistmoodi poose mul võtta ei lastud. Laps sündis suure hooga, arst hüüdis “Hoplaa” ja viis ta kohe lambi alla. Tänapäeval peetakse loomulikuks, et laps pannakse kõigepealt ema rinnale, siis pidin ma seda eraldi paluma, ja kohe sellele igatahes ei reageeritud. Minuga hakkas tegelema kirurg, kes mu rebendid kinni nõelus ja mind noomis, kui ma vahepeal natuke valu pärast karjusin.

Hiljem tõsteti mind ratastega lauale ja veeretati koridori, kusjuures sinna jäin ma imelikult pikaks ajaks. Palusin ühel möödamineval arstil laps mulle kätte tuua, õnneks ta siis tõi ka. Haigla baikateki ja linade vahelt koukisin oma põnni natuke lagedamale ja naersin võimalikult ettevaatlikult ja vaikselt. Laps oli nii tore! Vedelesime seal päris kaua omaette.
Hulga aja pärast alles kärutati mind lifti ja viidi palatisse, kusjuures laps korjati mult ära. See oli suur pettumus. Igal pool ju räägiti, et ema ja lapse side on oluline ja laps peab pärast sünnitust ema juurde jääma ja nõukaaegne süsteem ei kõlvanud kassi saba allagi – aga nüüd tehti minuga nii. Küsisin, vastati, et kuvööse ei jätku ja last enda juurde ei saa praegu. Ja et majas on nakkus. Ja remont. Ja viidigi minu suure vaeva vili lihtsalt minema, nagu kõigil selles palatis. Olin väga väsinud ja jõulisemalt protestida ei jaksanud.

Järgmisel hommikul toodi lapsed sööma, pambuks mähitud beebid olid laotud metallkärule. Pisike krapsakas medõde poolemeetriste tikk-kontsadega ladus kolm pampu oma käsivarrele ja klõpsis autoriteetsel sammul palatisse. Koukisin jälle lapse tekkide seest välja, et näha, kas on ikka minu oma. Poole tunniga jõudis tal söömise vastu ainult nõrk huvi tekkida aga selle aja lõpuks oli pisike õde juba tagasi ja kamandas lapsi ära andma. Teda ei huvitanud – no täpselt nagu nõuka ajal. Hiljem tuli ta tagasi naiste alumisi otsi kontrollima ja peitsima ja siis kamandas meid duširuumi pesema, aga duširuum oli koridori teises otsas ja sinna minnes pidi mul esimest korda elus peaaegu pilt tasku minema.

Järgmisel päeval oli õnneks natuke vastutulelikum õde lapsevalves, kes nõustus lapsed kauemaks emade kätte jätma. Ja ülejärgmisel kirjutati meid juba välja.

Hiljem kuulsin, et paljudes teistest haiglates oli tolleks ajaks juba kindel kord, et lapsed ikka jäeti emade juurde, minul lihtsalt ei vedanud.