Olen viimaste aastate jooksul peamiselt parandanud riideid. Mulle meeldib nähtav parandamine, kuna sedasi mõjub riideese nagu sõnad särgil, mis kannab mingit sõnumit. Nähtavat parandamist olen enda jaoks mõtestanud kui sõnumit, et riideeseme kandja hoolib parandamisest ning enda esemete eluea pikendamisest. Nähtamatu parandamise puhul ei ole parandus näha ning inimesed ei tea, et see kunagi katki oli. Lootus on, et see inspireerib ka teisi riideid parandama.

Nii mitmegi riideeseme puhul on juba tekkinud mõte, et pole mõtet enam parandada, kuna mõnel juhul tekib auke hulganisti juurde kuna algne riie on juba nõnda hõredaks jäänud. Siis ongi mõttekoht selles, et kui oluline see riideese on ja olen aru saanud, et mida rohkem parandada seda olulisemaks ta saab. Eset, mida oled parandanud juba 5 korda on üsna raske ära visata ja anda pole ka kellegile kuna teiste jaoks sellel sellist väärtust ei ole. Seetõttu olengi pigem edasi parandanud. Lisaks tekib küsimus, mis hetkel saab vanast asjast tegelikult uus, sest vana materjal järk-järgult asendub uuega ning mingil hetkel ei olegi enam midagi järel.

Nähtavat parandamist olen praktiseerinud Paranduskeldris, kus oleme kasutanud ka sõna ehisparandus. Ehisparandus on minu meelest hea sõna selleks, sest viitab sellele, et parandus ehib riiet ja on midagi väärtusliku.