ERMERM

Ei soovi olla diivani kriitik

Ukraina sõbrad Lisatud: 19.08.2022

Autor: Kirill - 1990

Minu lugu algas nii…

Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruari hommikul ärgates, nägin uudistest Ukrainas toimuvat ja igasugune kiluvõileva tuju oli kadunud. Olles mõned päevad kogu sõja eskaleerumist vaadanud otsustasin, et ma ei soovi jääda diivani kriitikuks ja hakkasin uurima võimalusi vabatahtlikuna kuidagi aidata – mul oli selleks vaba aega.

Veebruari lõpus otsustasin Eesti Punase Risti üleskutsel võtta osa Eesti ajaloo suurimast humanitaarkampaaniast, aidates eestimaalaste poolt annetatud asjade komplekteerimisel. Pooleteise nädala jooksul komplekteerisin koos erinevate vabatahtlikega (Kristel Aaslaid, Laura Oks ja paljud teised) hügieeniasju, voodipesu sh patju, tekke ja riideid ning 14 suurt rekkat suundusid märtsi alguses Ukrainasse. Suhtlesin vabatahtliku Lauraga ja selgus, et Tallinna Sõjapõgenike vastuvõtukeskus, Niine 2, otsib vene keelt kõnelevaid vabatahtlikke.

Suundusin järgmisel päeval sinna ja mulle koheselt leiti ka rakendust. Pidin tol hetkel Eestisse saabuvaid sõjapõgenike tervitama. Kuna sõjapõgenikke oli palju ja seetõttu registreerimiseajad oli väga pikad (umbes 6-8 tundi), siis just sihtkohta saabunud sõjapõgenikud pidid märtsi alguses külma ilmaga (olid veel miinus kraadid) ootama oma järjekorda. Minu jaoks oli see kohutav vaatepilt, sest enamus olid naised lastega. Pöördusin ühe MUPO ametniku poole ja avaldasin arvamust. Ametnik võttis kuulda ja kutsus mu inimesi registreerima ehk siis saab kiiremini. Tol päeval toimetas neli registreerijat. Ametnik Meeli koolitas mu kiirelt välja ning järgnevad 3 nädalat olin pea igapäev inimesi registreerimas. Selle aja jooksul puutusin kokku ligi 1000 sõjapõgenikuga ning igal neist oli oma lugu rääkida.

Olin Niines olles väga aktiivne ka facebooki grupis Ukraina sõbrad Eestis olulist teavet inimestega jagama. Ühel hetkel tegid grupi administraatorid mulle pakkumise liituda nende vabatahtlike tiimiga, et ma olevat väga head ja olulist infot jagamas ja sellist tiimikaaslast neil olekski vaja. Veidi mõtlesin koormuse peale, aga siiski nõustusin nendega liituma. Tol hetkel, kui ma liitusin oli meil ligi 18 000 liiget. Täna, 18. augustil 2022 on see number 37 250 inimest, kellest ligi 45% on Ukraina sõjapõgenikud ja ülejäänud on kohalikud. Koos kaheksa aktiivse vabatahtlikuga (Kersti Harkmann, Natalia Jürves, Anna Mosolova, Maria Altrof, Jana Pavlenko, Kristina Toom ja Helin Lung) oleme tänaseni vaadanud üle 50 000 postituse, millest ligi 10 000 jõudsid ka grupis avalikuks. Ukraina sõbrad Eestis tegevusmudel on üles ehitatud eesmärgiga olla turvaline keskkond ning pakkuda kiiret ja vahetut abi (sealhulgas info abi) ukrainlastest sõjapõgenikele Eestis, eelkõige Ukrainast põgenenud emade ja laste esmavajaduste rahuldamiseks. Meil saab abi nii riiete, mööbli, soovituste, kui ka praktilist teavet. Aitame pikaajalisemajutuse vahendamisega ja aeg-ajalt lahendame koostöös Sotsiaalkindlustusametiga ka erijuhtumeid, nt kui keegi visatakse kodunt välja või tegemist on vägivallajuhtumiga.

Saan meie grupi näitel uhkusega öelda, et meie kaasmaalased on olnud uskumatult abivalmid. Seda on raske kirjeldada. Inimesed annetavad pidevalt asju, mööblit ja riideid. Tellivad sõjapõgenikele kulleriga toitu ja lastele rattaid. Märtsis oli meil keskmiselt ligi 300 postitust päevas. Me võime olla uhked. Me oleme tõesti olnud väga tublid. Suur aitäh kõigile vabatahtlikele ja kõikidele kaasmaalastele, kes aitasid ja jätkuvalt aitavad nii rahaliste, kui ka asjade annetamise või tõetruu info jagamisel. Aitäh, et märkate ja aitate! Täna on oluline jätkuvalt aidata oma võimete piires, mitte ära väsida.

Mai keskel hakkasin eestvedama live-infotundide projekti, kus koostöös erinevate ametkondadega korraldan meie grupi liikmetele seminare. Tänase seisuga oleme läbiviinud 11 seminari koostöös Eesti Töötukassa, Tööinspektsiooni, Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Inimõiguste Keskusega, Tallinna Linnaga ja paljude teistega. Seminare on vaadatud kokku üle 35 000 korra. Live seminari ajal saavad sõjapõgenikud küsida küsimusi otse eetris ja esineja saab presentatsiooni lõppedes neile ka vastata ehk lisaks nö teooriale, saab ka praktilist abi. Olen eriti uhke meie facebooki grupi administraatorite üle, kes igapäevaselt vabatahtlikult panustavad oma töö, perede ja muude kohustuste kõrvalt grupi tegevusse.

Pärast seda kui sõjapõgenike vastuvõtukeskuses lõpetati inimeste registreerimine ning uued saabujad suunati uude Pärnu vastuvõtupunkti, siis Niine 2 muutus infopunktiks ning minu abi polnud enam vaja. Tundsin, et saadud kogemuse ja teadmiste baasil saaksin inimesi edasi aidata. Kuulsin, et Eesti Pagulasabi otsib vabatahtlikke, kes saaksid sõjapõgenikke nõustada. Suundusin kohe sinna ning sellest sai alguse aktiivne sõjapõgenike nõustamine nii Eesti Pagulasabi Tallinna kontoris kohapeal, riigipoolsetes ajutises majutuses üle Eesti (erinevad hotellid ja laev), kui ka kriisiinfo telefonil. Alates mai kuust hakkasin tegema ka kohanemisteemalist grupinõustamist üle Eesti. Olen tänaseks käinud erinevates Eesti linnades: Tallinn, Tapa, Tartu, Võru, Pühajärve, Narva, Haapsalu jne. Kolme kuu jooksul olen individuaalselt nõustanud üle 250 inimese. Selle nõustamise eesmärgiks on jagada sõjapõgenikele olulist ja praktilist teavet, suunata ja vastata tekkinud küsimustele ning suurendada nende tutvumisringkonda. Mul oli näide Tapal, kus kaks naisterahvast end tutvustades üllatusid, et nad mõlemad tulid samast väiksest külast Ukrainas ja nüüd Tapal alles said tuttavad. On olnud ka neid, kes olid naabrid ja ühel korral isegi sama perekonnanimega inimesed leidsid, et nad on vist ikkagi sugulased. Plaanin jätkata grupinõustamisega nii pikalt, kui selle järele on vajadus.

Aprillis oli mul veel mitmeid muid tegevusi Eesti Punases Ristis, kus ka täna olen otsimisteenistuses ja olen valmis aitama sõjapõgenikel leida oma kaduma läinud lähisugulased. Aprillis liitusin Sotsiaalkindlustsametiga, kus vabatahtlikuna ja hiljem kontaktisikuna abistasin põhja piirkonnas ukraina sõjapõgenikke osutades neile psühhosotsiaalset kriisiabi ja nõustamist. Tegin seda nii laeval, erinevates hotellides, kui ka Tallinna Bussijaama infopunktis.

Juuni algusest töötan Sotsiaalkindlustusametis kriisispetsialistina ning koordineerin lühiajalist riigimajutust põhja piirkonnas ja arendan koostöövõrgustikku toetamaks sõjapõgenikke iseseisvasse ellu naasmisel.

Kõik see vabatahtlik tegevus on võtnud kogu minu aja. Igapäevaselt hommikust kuni südaööni ja nii mõnigi kord ka peale südaööd – aga lõppkokkuvõttes olen rahul, sest tean, et minu tegevusest on abi saanud paljud sõjapõgenikud, kellel on praegusel hetkel väga raske olukord. Suurimaks takistuseks kõige alguses oli leida need õiged kontaktid – partnerid – ametnikud, kellega koos toimetada või kelle poole abivajavat isikut suunata. Olen väga tänulik Sotsiaalkindlustusametist Liisa Paavelile, kes oli alati väga abivalmis ja kelle abil sain ma nii mõnegi väga raskesse olukorda sattunud sõjapõgenikku kiirelt ja operatiivselt abistada.

Leian, et Eesti riik teinud head tööd. Väga operatiivselt nii suurt hulka inimesi vastuvõtta ja ära majutada ning pakkuda seejuures erinevat sotsiaalabi, on meie väikese riigi suurust ja rahalist võimekust arvestades tõeline tase ja eeskuju. No näiteks kaugeltki mitte kõik Euroopa riigid pole suutnud pakkuda inimlikul kombel majutust (inimestel eraldi toad, mitte ei ela spordihoone saalis, koos 1000 teise inimesega). Muidugi oleks saanud teha mitmeid asju teisiti ja tunduvalt paremini, aga nii palju, kui mina olen ametkondadega kokkupuutunud (ja seda igapäevaselt), siis kõik võtavad vead kuulda ja koheselt ka parandavad.

Vabatahtlik tegevus on väga oluline ja antud kriisis poleks riik ilma vabatahtlike abita nii hästi toime tulnud. Ma arvan, et vabatahtlikele tuleb pöörata rohkem tähelepanu, neid tuleb märgata ja korralikult tänada. Tuleb mõelda ka sellele, kas vabatahtlik on vaimselt valmis abistama sõjapõgenikku ja kuulama tema läbielamisi ehk see on see tugi ja abi, mida riik peab vabatahtlikkele edaspidi suutma tagada (vaimne ettevalmistust). Miks mitte ka kutsuda vabatahtlikud ühise laua taha ja luua parema koostöövõrgustiku, siis kõigil lihtsam abistada ja teineteisele toetuda.

Vabatahtlikkus ei ole pelgalt töö vaid elustiil…


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii