Eisma torm 2010. aasta augustis

Ole valmis! Lisatud: 09.09.2022

Autor: -

Sellest kirjutati palju. Siin ainult mõned kirjutised:
https://ilmateade.delfi.ee/artikkel/66563240/fotomeenutus-kolm-aastat-tagasi-tegi-orkaani-mootu-raju-eestis-ohtralt-pahandust-ja-viis-vaike-maarja-kirikult-torni

https://www.delfi.ee/artikkel/32510391/fotod-aikesetorm-lohkus-vaike-maarja-kiriku-katuse

Minu perel on Eismas maakodu ja meie pere oli üks nendest, kes püüdis tormis ajal ja järel hakkama saada. 2010. aasta 8.august muutis Lääne-Virumaal asuva Eisma ja teiste ümberkaudsete kalurikülade ilmet igaveseks. Kuigi enamik Eesti tähelepanust oli koondunud Lääne-Virumaa teises osas asuva Väike-Maarja ja sellega piirnevate tormikahjude kokku lugemisele, avanes kohutav vaatepilt ka Eismast.

8. augusti õhtupoolikul oli ema meie nö peamajas ja hooldas oma infarkti läbi põdenud isa. Minu enda isa tegi õues tööd. Ema meenutab, kuidas äkki läks taevas mustaks ja aknast välja vaadates hakkas justkui sein vastu tulema. Isa valmistus samal ajal saunamajast peamajja tulekuks, mille vahe on ca 30 meetrit, aga nähes lähenevat seina, otsustas tagasi keerata. Ja siis see tuli. Sõna otseses mõttes orkaani mõõtu torm. Tuul rebis õunapuud hetkega maast, naabrite majale kukkus suur toomingas peale, meie majal purunesid tuulest tekitatud vaakumi tõttu kõik teise korruse aknad, puud lendasid majade vahel jne. Ema ütles, et istus rahakott käes (arvas, et kui maja hävineb, jäävad talle ehk ellu jäädes dokumendid alles) ja mõtles, et mis vanaisast saab? Tema ei saa ju uksest välja, sest ta ei saanud liikuda.

See asi kokku kestis kaheksa minutit. Kui isa läks nö külateele vaatama, mis juhtunud on, tuli naaber ja kurtis, et ta lapsed läksid kõrvlküla maha jäetud lennujaamale vahetult enne orkaani õppesõitu tegema ega pääse enam tagasi. Minu isa mõtles, et mis see siis ära ei ole, võttis mootorsae, et läheb teeb tee vabaks. Saagisidki kümmekond meie kooperatiivis teele langenud puud teelt ära, aga kui jõudsid nö suure teeni, andsid alla. Seal ei olnud enam metsa ja võimatu oli aru saada, kus üldse autotee oli.

Kokku oli meil tol ajal elekter ära kaks nädalat (isa vaatas oma märkmetest järgi). Kolmandal päeval saime tuttavatelt generaatori, mis võimaldas kaevust joogivett pumbata. Enne polnud sedagi. Kahel esimesel päeval ei saanud külast mitte mingil moel kuskile minema, sest teed olid kinni.

Isa meenutab, kuidas teise nädala lõpuks oli olukord juba nii hull ilma elektrita, et läksid naabermehega Eesti Energia meeste juurde, kes seal töid üritasid teha. Eesti Energia mehed ütlesid, et kui neile tehtaks saega tee vabaks metsa alla, kus olid suured kõrgepinge liinid ja mingi vajalik sõlmpunkt, siis nad saavad asja korda. Isa koos naabrimehega hakkasidki tööle ja murdsid vapsikust läbi. Aga kui mu isa ja naabrimeest poleks olnud, siis ilmselt oleks veel päevi ja kes teab, kui kaua veel läinud. Seega ole valmis – mootorsaag päästab.

Muide, mu ema ütles nüüd meenutades, et ta suurim hirm oli see, kui vanaisa sureb. Mis siis surnukehaga saab, sest mitu päeva oli liiklus takistatud. Emale meenus, kuidas vanavanaisa oli surnud maal ja siis oli ta pandud nö keldrisse jää vahele. Aga, kust tema selle jää oleks saanud võtta? See oli reaalne hirm, sest vanaisa oli saadetud haiglast koju nö surema.

Galerii