Läksime perega metsa kuuske tooma. Kohale jõudsime pärastlõunal – enne talvist pööripäeva ajal, kui valget aega kõige vähem. Läksime metsa kerges hämaruses, aga plaan oli ju minna mitte sügavale. Metsas kuuske otsides nägime kogu aeg teed, kuhu parkisime auto. Metsas ei olnud me oma arust kaua, valisime kiirelt kuuse välja ja hakkasime tagasi auto juurde minema, aga vahepeal läks iga sekundiga pimedamaks, teed enam silm ei seletanud. Kui linnas ei lähe kunagi päris pimedaks, siis metsas oli ühel hetkel täiesti pilkane pimedus, mis oli kuidagi ootamatu. Endal oli tunne, et tead, kus suunas on tee ja auto, aga maastiku järgi arvestades see nii enam ei tundunud – näha ei olnud mitte midagi. Polnud õrna aimugi, kas liigud õiges või vales suunas. Loomulikult sai välja võetud mobiil ja pandud taskulamp sisse (mis võtab palju akut). Õues oli külm ja akud kulusid seda suurema hooga, lambivalgus jäi järjest mahedamaks, aku tühjenes. Kui nüüd aus olla, siis sel hetkel sain väga hästi aru sõnumist, et metsa minnes lae telefonil aku täis, 35% kulus külmaga metsas veel kiiremini, kui arvata oskasin ja kui valgus kustus, siis on kottpimedus. Abi kutsumiseks poleks minu seadmest enam abi olnud, sest ära ta kustus. Lastel hakkas külm ja tegelikult ka suur hirm. Kuuse viskasime ära, eesmärk oli välja saada! Mehe telefonil oli veel akut. Minu telefon oli enne valgustuseks, seda enam ei olnud, nüüd jäi veel tema seade, mille olime juba enne pannud google mapsile. Hoidsime üksteisel käest kinni, sest samm kõrvale ja sa enam ei leia kaaslast, veel vähem väikest last üles. See peaks olema lihtne niimoodi välja jõuda, aga kesk metsi see nii lihtne ei olnud. See tundub imelik, oleme ju muidu väga nutikad ja terased. Lõpuks olime väljas, küll hoopis teises kohas, kui oma arust olime suuna seadnud, aga vähemalt väljas. Kõndisime autoni ja läksime väsinuna koju.
Kunagi enam ei lähe me metsa hämaras. Metsa minnes laeme alati telefonil akud täis. Kaasa võtame eraldi taskulambi. Väga oluline teadmine oli minu jaoks see, et hädaolukorda võid sattuda täiesti ootamatult, arvad, et see kõik on lihtne, kuid järsku on kõik teisiti, kottpime, suunataju kadunud, külm ja nälg hakkab kiiremini, kui arvad, paanika tuleb kiiremini kui arvad, seadmed saavad tühjaks kiiremini kui karta oskad. Kui meil olekski olnud ainult minu pooltühi telefon, siis oleksime olnud suures hädas.