ERMERM

Elu kahekordse vähiga

Elu vähiga. Jaga oma lugu Lisatud: 28.11.2019

Autor: Maire -

Olen sündinud ja kogu elu elanud Tallinnas, hariduselt raamatukoguhoidja ja töötanud kolmes raamatukogus. Praegu töötan postiljonina.

Enda haigusest sain teada juhusliku kontrolli käigus. Nimelt osalesin 2015.a Maijooksul, kus kohapeal viibis ka mammograafiabuss. Olin ka varem sõeluuringutel käinud ja seekord oli minu sünniaasta taas sõeluuringus. Mammogrammi vastuses paluti tulla lisauuringutele. Nõnda sattusin Mustamäe haiglasse doktor Piret Pildi juurde. Tema on jäänud minu raviarstiks senini. Tuli välja, et mul on väikene vähkkasvaja vasakus rinnas. Kahjuks oli vähk jõudnud ka ühte lümfisõlme. Seega rind jäi suures osas alles, kuid ära lõigati kõik seitse lümfisõlme. Operatsioonil tehtigi sisselõige vaid rinna ülaossa. Taastusin kõigest üsna kiirelt.

Arstilt diagnoosi saades oli muidugi alguses šokk, millele järgnes vaimne stress. Hakkasin rohkem magama. Jäin uniseks juba varaõhtul ja muudkui magasin. Ilmselt aju reageeris niimoodi. Tööl käisin edasi, ainult operatsiooni ajal olin 2 nädalat töölt eemal. Mind toetas väga minu perekond, samuti sõbrad ja töökaaslased. Ema ja õde lohutasid ja abistasid mind palju.

Esimene reaktsioon möödus ja nüüd tagantjärele mõeldes ei tundugi see kõik nii raske. Lugesin palju raamatutest ja uurisin internetist rinnavähi ja üldse vähihaiguse kohta. Teadsin, et vähk võib-olla krooniline haigus ja temaga saab elada koos palju aastaid. Nõnda et surragi võib hoopis teisel põhjusel. Kuid ometi mõtlesin aina elule ja sellest lahkumisele. Hakkasin iga päeva ja üldse elu enam väärtustama, märkama pisiasju. Nüüd tunnen rõõmu kasvõi sellest, et päike paistab. Nõnda ei kasutanudki ma psühholoogi või hingehoidja abi, kuigi Mustamäe haiglas see võimalus on olemas.

Mulle on jäänud nii kirkalt meelde dr. Pildi sõnad: „Teie ei pea millegi pärast muretsema, teil on kõik hästi“. Teised koridoris arsti visiiti ootajad vaatasid, et kes see õnnelik on. Kabinetis rääkis arst mulle kasvaja analüüsist ja kõik näitajad olid väga head. Visiidi lõpus ma veel palusin arstil neid varasemaid sõnu korrata. Neid oli nii hea kuulda.

Järgnes keemia- ja kiiritusravi. Keemiaravi sain kuus korda augustist detsembrini. Talusin keemiaravi üsna hästi. Käisin sel ajal töölgi. Osa juukseid langes välja, osa jäi pähe. Ma ei ostnud endale parukat, vaid käisin mütsiga. Ravil oli väiksemaid kõrvaltoimeid, kuid minul iiveldust ei tekkinud. Kuurijärgselt oli paar päeva paha enesetunne. Kuid käisin palju jalutamas. Vältisin rahvarohkeid üritusi, kuna immuunsus oli nõrk. Pärast viimast ravikuuri hakkasid juuksed taas kiirelt kasvama. Nad olid sama värvi, kuid rohkem lokkis kui enne. Kiiritusravi läks samuti hästi. Alguses tekkis nahale põletus ja rind tursus, kuid kõik taastus normaalselt. Edasi järgnes hormoonravi. Alguses oli letrosool, siis selle asemel tamoksifeen, mida võtan praegugi.

2016.a veebruaris hakkas aga alt verd tulema. Arvasin, et see on letrosooli kõrvalmõju aga selgus, et mul on hoopis emakakaelavähk. Kartsin, et see on metasteerunud rinnavähk ehk vähi neljas staadium, kuid õnneks uuringud tõendasid siiski kahte eri vähijuhtu. Emakakaelavähil oli esimene ja rinnavähil lümfisõlme tõttu teine staadium.

Sedakorda elasin ma vähidiagnoosi palju kergemini üle, kuna varasemast kogemusest teadsin mis tuleb. Operatsioonil lõigati välja emakas ja munasarjad. Seegi kord käisin järgneva keemiaravi ajal tööl ja õnneks iiveldust ei kogenud. Kiiritusravi mulle ei määratud, sest lümfisõlmed jäid alles. Ka siin oli mul väga hea arst dr. Eva-Maria Niine-Roolaht. Seekordse keemiaravi ajal langes rohkem juukseid peast välja, kuid uued juuksed kasvasid kiiresti.

2016.a lõpuks olid katsumused läbi. Olin internetist lugenud vähipatsientide ühingutest ja käinud ka haiglas asuvas teabetoas. Otsustasin, et kui mu ravikuurid läbi saavad, siis hakkan käima Põhja-Eesti Vähihaigete Ühingus. Nii tegingi järgmise aasta jaanuarist. Ühingu üritused meeldivad mulle väga. Toimuvad nad kord kuus Hiiu järelravi kliinikus. Seal on nii arstide loenguid, kui saame ka omavahel suhelda. Ühingut veab aktiivne inimene Merike Värik ja liikmed annavad nõu ka teabetoas.

Ma käin mõlema arsti juures järelkontrollis ja siiani on kõik hästi olnud. Elan tavalise inimese normaalset elu. Hakkasin Geenivaramu doonoriks ja tagasisidest selgus, et mul ei ole ühegi haiguse geeni, mis praeguseks teadlastele teada on. See on väga hea, et vähk ei ole mul geneetiline, sest õde hakkas juba muretsema. Kuid mis põhjusel vähk tekib? Mul on tervislik eluviis. Enda arust toitun tervislikult. Mul on normaalne kehakaal. Tõsi, kaal kipub hormoonravi ja postiljonitöö tõttu langema ja arst soovitab rohkem süüa. Olen kogu elu tegelenud spordiga. Ma ei ole kunagi suitsetanud ja olen täiskarsklane. Päevitan vähe ja ei ole käinud lõunamaa reisidel. Pole tööl kunagi kokku puutunud keemiliste ainetega. Ikka mõtlen mõnikord, et miks just minul on tekkinud kaks vähki – mis põhjusel ja mis saab edasi?

Ootan väga seda aega, millal mul möödub viis aastat. Olen kuulnud, et viie aasta möödumisel tunnistatakse inimene terveks. Praegu käin korra nädalas ujumas. Osalen rahvaspordiüritustel nagu Maijooks, Juunijooks, Sügisjooks, Rabajooks jt. Nooruses tegelesin kergejõustikuga. Kui tekkisid liigeseprobleemid, siis asendasin sörkimise käimise ja kepikõnniga. Kui kaenla alt lõigatakse ära lümfisõlmed, siis võib tekkida käele lümfiturse ja seetõttu püüan võimalikult palju liikuda ja käega võimelda.

Ma olen väga tänulik oma perekonnale, emale ja õele, kõigile sõpradele ja töökaaslastele, kes mind väga toetasid. Kui mu viimane ravikuur lõppes ja me saime teada, et ma olen puhas, siis suri ema. Veel enne surma sai ema sellest teada ja rõõmustas väga. Aga elu on ilus ja elu läheb edasi!