Lugu jutustatakse minu isa vaatenurgast.

Ma olen üles kasvanud Narvas, kuid enne seda veetsin oma varajase elu Iževskis, Venemaal. Iževsk ei olnud mulle kunagi eriti meeldiv koht, sest seal polnud palju toitu ja igapäevaelu tundus lihtsalt igav. Mulle jäi meelde, et ainus asi, mis Iževskis mulle meeldis, oli tramm, millega sõitsin igal hommikul lasteaeda. Tundsin, et see oli üks haruldasi hetki, mis seal meelde jäid. Kuna elu oli seal keeruline ja igav, olin ma väga tänulik, et mul oli võimalus sealt lahkuda ja leida uus elu Eestis.

Juuni 1978, kui olin just lõpetanud lasteaia, toimus meie peres suur elumuutus. Minu isa sai pakkumise, mis lubas tal Narvas peainseneriks hakata. Ta oleks saanud parema töökoha ja võimalused, mida Iževskis polnud. Meie pereliikmed olid igati valmis selle pakkumise vastu võtma, sest see oli väga hea võimalus. Otsus kolida Narvasse oli kerge ja oli siiski selge, et see on meie jaoks parim samm. Meil ei olnud põhjust jääda Iževskisse, sest Narvas oli võimalik ette kujutada palju paremat elu.

Narvas kohanemine polnud mulle väga raske. Olin noor ja mulle olid kõik võimalused veel avatud – uus keskkond, uus kool, uued inimesed. See vanus, mil ma Narvasse kolisin, oli täpselt selline, kus elumuutused tulid väga loomulikult ja kergesti. Kuigi ma ei osanud eesti keelt, suutsin koolis kiiresti õppida ja mõne aja pärast eesti keeles suhelda. Siiski pean tunnistama, et me ei õppinud eesti keelt kaua ja see mõjutas minu keeleoskust. Tänase päevani tunnen, et mul on raskusi eesti keeles vabalt suhtlemisel, kuid õppimise ja eri aegade jooksul kogetu, on siiski osa minu elust.

Pärast Eestisse kolimist (1978 – tänapäevani) ja kooli alustamist, olid mu päevad täis uusi kogemusi. Õppisin A.S. Puškini nimelise Narva 3. Koolis, mis on praegune Narva Vanalinna Põhikool, kus mul õnnestus väga hästi õppida, kuna mind toetasid head õpetajad ja sõbrad. Peale kooli käisin muusikakoolis, kus õppisin pillimängu. See oli ajaviide, mis täitis mu päevi ja andis mulle midagi rohkemat kui lihtsalt kooliharidus. Vaba aeg, mis mul üle jäi, oli samuti väärtuslik, kuigi seda polnud just palju. Kui vaba aega ikkagi tekkis, siis ma veetsin selle kas kunstiga tegeledes või sporti harrastades. Kunst oli üks suuremaid kirgi, millega ma tegelema hakkasin, ja ma mäletan, et ma maalisin palju ilusaid pilte Rugodivis. Spordiga tegelesin igapäevaselt, kuna olin alati aktiivne ja liikuv laps. Jalutamine sõpradega oli aga üks tegevusi, mis mulle meeldis, kuna tol ajal ei olnud isegi palju kanaleid teleris – ainult kaks kanalit, millest üks oli uudistekanal, aga see ei pakkunud mulle kunagi huvi. Üldiselt oli meie elu üsna lihtne ja rahuolu väikeste asjadega, oli igapäevaelu osa.

Narvasse kolimine tõi esile palju erinevusi võrreldes Iževskiga. Iževsk oli linn, kus ei olnud suurt midagi erilist ega huvitavat. Kui me Narvasse jõudsime, olin ma üllatunud, kui palju parem siin oli elada. Narvas oli kohe näha, et linn oli palju ilusam ja arenenum, võrreldes Iževskiga. Esiteks, Iževskis ei olnud midagi sellist nagu Narva kindlus – see suur ja ajalooline monument oli täiesti uus kogemus. Teiseks oli Narvas palju rohkem asfalteeritud teid ja rohkem linnaruumi. Iževskis polnud seda – tänavad, kus me elasime, olid peamiselt teed, kus oli väga vähe asfaldi või polnud asfaldi üldse. Kuid ka looduse poolest oli Narvas palju rohkem pakkuda: siin olid kaunid metsad, meri, rand ja palju vaatamisväärsusi, mis Iževskis puudusid. Üks asi, mis Iževskis oli ja Narvas polnud, oli tramm, kuid isegi see ei suutnud tasakaalustada kõiki neid eeliseid, mida Narvas nautisin. Ka toidu kergem kättesaadavus oli üks oluline tegur, miks Narvas oli elu mugavam.

Lõpuks, kui mõelda sellele, kas ma oleksin tahtnud elada Eestis või Venemaal, siis vastus on kindlasti Eesti. Narvasse jõudes armusin sellesse linna kohe esimesest hetkest. Narvas olles

tundsin, et siin on minu kodu. Linn ja loodus, mis ümbritsesid meid, olid nii kaunid ja rahu toovad, et ei olnud kahtlustki, et see oli koht, kus ma tahtsin oma elu alustada. Kui oleksin jäänud Iževskisse, oleks olnud igav elu linnas, kus tramm on ainus huvitav asi. Seega on vastus väga lihtne – Narvas oli elu palju huvitavam ja väärtuslikum.