Ma jäin 2013 aastal rasedaks ja enda üllatuseks ootasin kaksikuid. Rasedus kulges väga raskelt, aga ma lohutasin end mõttega, et naised igal pool maailmas saavad sellega hakkama – tulen ka mina toime! Aga tervis muutus mul aina nõrgemaks ja raseduse kuuendal kuul läksin keisrilõikele. Mu nahk oli kuiv ja katki kraabitud, ma olin näost hall ja kahvatu. Arvasin, et ehk rasedus tegi mind lihtsalt selliseks.
Peale sünnitust hakkasin väga ruttu kaalust alla võtma, olin kogu aeg palavikus, hääl kadus ära ning lõpuks ei saanud isegi süüa. Köhisin ka, nagu oleks kopsupõletikku põdenud.
Olin äsja saanud emaks ja ehmatasin, et miks rasedus mulle nii rängalt mõjus. Kaksikute kasvatamine võttis võhmale ja kõik tundus juba liiga raske. Ühel õhtul magama minnes tundsin kaelal mingit tükki. Ma läksin sellega perearstile ja mul tuvastati 4. astme vähk. Ja pidin kohe alustama keemiaraviga. Mulle öeldi, et ellujäämise võimalus on nii väike, sest ma läksin “viimasel hetkel arsti juurde”. Ma arvasin, et olengi selles ise süüdi. Aga ma olin väga kaua eituses, mul läks pool aastat aega, et valjult öelda oma lähedastele: “Vähi diagnoos ja kaksikute sünnitamine korraga on liig.”
2014 aasta on mu jaoks udune, ma ei mäleta sellest palju, sest veetsin pea terve selle aasta tilgutite all, ja ka mingi perioodi kliinilises koomas.
2015 aasta valentinipäevaks kuulutati mind terveks. Ma mõtlesin, et lõpuks saan emarolli hakata täitma! See lõbu kestis vaevu aasta, kui kõik tuli korraga tagasi. Pidin taaskord oma kaksikutest eemale minema ja olema jälle see “vähihaige”. Peale aasta aega taaskordset keemiaravi rallit, viidi mind 2017 jaanipäeval üle Tartusse, kus mul alustati luuüdi siirdamist.
Siiani olen elanud kaks ja pool aastat pidevate haiguste, põletike ja tervisehäiretega, ning sealhulgas on olnud ka paranoilisi hetki hirmus, et äkki on vähk tagasi tulnud. Mind on aidanud põhiliselt mu perekond, kuid minu kaksikud on olnud minu ainsad motivaatorid terveks saamisel. Kas ma kunagi olen üldse täiesti terve, seda ma ei tea …
Kas tuleb kunagi ehk vähk veel tagasi? See võimalus on alati olemas. Kuid pead norgu ma ei lase, ning võitlen kasvõi elupäevade lõpuni, et saaks öelda „Ma olen vähist üle!“