Viljandi Kultuurikooli, mis tänaseks kannab nime Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, astusin 1986. aastal. Erialaks oli klubitöö juhtimine laste- ja noortetöö lisadega. Aga Tartu Ülikooli astusin hiljem, kuna lõpetasin 2007, siis äkki 2003.
Viljandi ma lõpetasin 1990. Viimase aasta pidin venitama, sest mul sündis siis laps. Ma ei läinud kohe pärast keskkooli, sest tegelikult oli unistus minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga seal oli üks eksam inglise keel, mida ma ei osanud, seetõttu välistasin selle võimaluse eos. Siis ma mõtlesin, et alustan kusagilt mujalt. Õppida ma tahtsin. Ja Viljandi oli mulle, kes ma olin terve gümnaasiumi aja näiteringides olnud, täitsa loogiline valik.
Kultuurikoolist saab ülikooli osa
Viljandi ühindamisest PEDA kultuurteaduskonnaga räägiti siis, kui ma hakkasin lõpetama. Oleks ühe aasta veel oodanud, oleks saanud kõrgkooli lõpetada. Aga reaalselt küll midagi ei juhtunud. Viljandi läks PEDA alla, sest kultuurharidust anti ainult PEDAs, nii need õppekavad ühendati. Meile öeldi, et on võimalus saada kõrgharidust kui ühe aasta PEDAs juurde teeme, aga mina seda küll ei teinud, sest sain ju lapse. Ja siis veel teise ja siis kolmanda ja siis veel neljandagi. Siis tuli õppimisse paus enne kui sain aru, et lõpuks jõuan ikka sinna, kuhu pean. Ehk siis lõpuks jõudsin ikka Tartu Ülikooli ajakirjandusse. Kultuuritööd olen teinud väga lühikest aega, äkki mingi aasta kaks kõige rohkem. Siis hakkas tekkima eraraadiojaamu ja sain liikuda oma pärisunistuse poole.
Rahvuslik ärkamine
Küll aga oli sel ajal rahvuslik ärkamine. Sini-must-valged ja muinsuskaitse liikumine. Meil Viljandis olid ikka need isamaalised laulud ja isamaalisi kavasid pandi kokku. Ma mäletan mõnda Koidula luulekava.
Üldse oli Viljandis hästi palju igasuguseid programme, luulekavu, põimikuid, mis õpilased pidid ise lavastama. Sinna pandi hästi palju seda ärkamisaegset teemat sisse. Ja muidugi, mis mulle väga väga Viljandis meeldis, just et Viljandi avas minu jaoks silmad välis-Eestile ja sealsetele kirjanikele ja autoritele.
Mulle meeldis ka, et meil oli õppejõududeks veel vanu näitlejaid. Aarelaid, tema oli küll üks, keda mäletan.
Veel andis Viljandi mulle kaasa pärandkultuuri tundmise ja teadmise igasugustest rahvuslikest tähtpäevadest. Neid tähistati Ene Luukka eestvedamisel Viljandis hoolega, nende tähendust ja traditsioone, seda pärimust nagu hästi koguti ja oli teada.
Mai Sarnet oli see õppejõud, kes õpetas mind luuletusi lugema.
Ja siis oli muidugi Elle Are, kes pulbitses energiast, tal olid lausa tiivad. Taasiseseisvumine võrduski minu jaoks Elle Arega, tema emotsioonidega. Temaga koos tuli minule Eesti riik ja Eesti riigi pühadus. Kuidas ta seletas lahti need isamaalised laulud ja kuidas ta oli nördinud Alo Matiiseni lauludes, mis olid tema jaoks täitsa rikutud ja valed. Ja enne seda olid protestimised Tartus, mina ei käinud, aga siis meie üliõpilased käisid ja rääkisid, kuidas nad käisid ja kui äge see oli. Alguses oli see nagu komsomoli juhi valimine ja siis pärast sellest komsomoli juhist sai isamaaline juht. Kõik see oli nii kontsentreeritud ja nii lühidalt selles ajaetapis koos.
Me käisime ka millegipärast Viljandi lauluväljakul isamaalisi laule laulmas. Muud meil koolis polnudki kui üritused, aga üksikuid ja väga tähendusrikkaid ei mäleta enam. Ma mäletan ühte pundis laulmist, kus ma ei teadnud enne midagi sellest Eesti lipu laulust. Need asjad jõudsid minuni Viljandis, kuna minu kodus ei räägitud eriti sellistel teemadel. Ma ei saanud aru, mis see Eesti riik oli. Viljandi tegi mulle selgeks, mis oli olnud ja mis tagasi hakkas tulema ja mida sellest arvata.
Meil ei olnud seal ainult laulud ja etteastumised, meil oli näiteks kihvt tantsuõpetaja, kes õpetas kõik omaaegsed tantsud meile. See oli kõigest nii läbi imbunud, et kõik läks nii lahti ja rahvuslikuks, iga õppejõud tahtis midagi omalt poolt anda, oma nurga alt. Ja meie jaoks oli see kõik uus, värske. Vähemalt minu jaoks.
Loominguline tegevus koolis
Meie grupis oli meid vist, no kursus oli suurem, aga erialagrupis oli meid kuus või seitse. Läbisaamine oli üldiselt hea. Ühiseid ettevõtmisi ikka oli, meil oli üks luulekava Ristikivi ainetel, millega käisime ringi. Mitmed erialatunnid olid ka juba nii lahedad, see oligi nagu koostegemine. Aga muidu kursus oli ikka üle 20. Päris naljakaid tüüpe oli.
Tegelikult olin ma põhimassist 2 aastat vanem, sest läksin 2 aastat hiljem õppima, ma ei olnud ainuke vanur, aga sellistel pidudel, kus hommikuni joodi, sellistel ma ei osalenud. Aga ma sain nendest osa siis kui ma ühikas olin ja nad tagasi valgusid ja siis see lärm ja tramburai kestis seal edasi. Vahel oli see väsitav.
Aga ma mäletan, me pidime kord kogu kursusega tegema balli linnaelanikele. Ma ei mäleta täpselt, mis me tegime, küllap lugesime luuletusi. Erinevates osades olid erinevad programmid. Muidu olid tantsijad, näitlejad, poisid, kes õppisid pille.
Mulle meeldisid eksamite või arvestuste ajad, mil tudengid näitasid, esitlesid oma kavu, mida keegi oli ette valmistanud, siis see oli terve päev selline võimalus, kus sa said kaasa elada teistele, näha uusi andeid või nii. Need olid päris toredad.
Kogu elu olen tahtnud õppida pilli, aga ma ei kvalifitseerunud selleks, aga vot ülikooli ajal sain mängida. Õppisin puhuma alti, heliredeli sain selgeks ja paar lihtsamat lugu ka ja kuna see orkestrijuht vist oli kuidagi isiklikult vaimustuses minust, siis ta oli nii kannatlik, et sättis minu pillihoidu ja lasi mul Viljandi orkestri proovis ka mängida. Aga ma arvasin, et seal on nii palju pille, et pole vahet, kuidas ma törtsutan. Alles hiljem sain aru, püha jumal, kuidas pidi olema kannatust. Aga ühikas sain teistele ka ette puhuda ja enda meelest tuli mõni asi päris hästi välja.
Elamistingimused
Alguses ma elasingi ühikas, siis läksin erakasse, siis tagasi ühikasse. Kogu Viljandi aja ma pidin ju kuskil elama. Võib-olla see eraka aeg oli kõige lühem, aga ikkagi mõned kuud, peaaegu pool aastat. Erakasse läksin, sest olin teistest natuke vanem, ühikas käis üks trall pidevalt ja erakasse minek oli lihtsalt põnev. Seega leidsin ühe muti, kes oli nõus ühe toa enda juurest mulle andma, aga tema sugulastele ei meeldinud, et ma seal elan. Ja siis nad lõpuks ütlesid, et ma olen tema meepüti tühjaks söönud ja tahtnud ära varastada tema villast tekki ja siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet seal rohkem olla. See oli 40 liitrine meenõu, millest ma olla pool ära söönud. Aga ma sain vana naisega hästi läbi, ta oli selline üksik vanem inimene. Võib-olla oli see sugulaste vajadus mind sealt välja süüa just sellega seotud.
Ühiselamus olid olmetingimused põhimõtteliselt kohutavad, me olime kolme või neljakesi toas narivooditega, toa võisid sa kujundada nii nagu tahtsid, orkestriõpetaja tõi isegi suure raadio meile, et saime raadiot kuulata kui tahtsime. Pesemisvõimalused olid ülemisel või alumisel korrusel, kahekorruseline puumaja. Tänapäeva mõistes oligi nagu vaeste patuste alev seal, aga tol ajal me ei nõudnudki palju. Siis ma mäletan, et meil oli seal komandant ka. Telefon oli välisukse juures komandandi juures. Kui kedagi taheti kätte saada, siis sinna sai helistada ja sealt sai helistada. Mitte liiga palju, sest kaugekõne oli kallis. Kui mul peika tekkis, siis komandant kutsus sinna telefoni juurde vajadusel. Või kui keegi oli seal komandadi juures, siis ta hõikas üle maja. Meie uks oli komandandi juurest paar tuba edasi.
Söömine
Hommikuti käisime piimasaalis söömas, ma ei teagi, mis seal praegu selle koha peal on. Igatahes oli selline koht, kus sai hommikuti putru, muna, piima. Mõnikord võisime ühikas ka süüa, sest seal oli ka puhvet. Õhtuti sõime seal puhvetis ja lõuna ajal ühes kohvikus, mis oli kui praegu minna Aida poole, jääb sinna tee äärde.
Meil oli stipendium äkki 40 rubla või 38 rubla. Ja selle eest saime kolm korda päevas väljas süüa. Piimasaal jääb meelde, sest seal sain esimest korda aru, et olen rase. Nägin kohupiima ja süda läks pahaks. Edaspidi oli see indikaatoriks, kui kohupiima nägin, süda pahaks läks, olin rase.
Söögiga oli see, et me olime kogu aeg enda arvates ülekaalus. Ja alustasime kogu aeg dieete. Ma olin lugenud 40 päeva veedieedi kohta, mida ühe kursusekaaslasega alustasime. Puhvet oli kella seitsmeni lahti ja see dieet lõppes sama päeva kella seitsmeks. Siis sai veel süüa.
Suvised tööd EÜEs
Mõnel õhtul käisime veel Viljandi järve ääres ühes restoranis, munakivist tee mäest alla ja mäest üles. Seal olid siis toredamad peod või tantsuõhtud. Mäletan, et meil olid mingite tüüpidega kohtumised seal, Viljandist pärit TIPi poisid, kes tegid ühte EÜE rühma ja kutsusid meid. Mina sain nende EÜEsse ametlikult, enne olin mitteametlikult ühes EÜEs olnud.
Ma ei mäleta, kas teised ei tahtnud või rühma suurus oli piiratud. Pärast kuulsin, et need TIPi poisid, meid oli 6-7 tüdrukut seal rühmas, kõik olid mulle võõrad, aga pärast kuulsin, et need poisid olid tüdrukud valinud nägude järgi ja siis ühe teise rühma omad ütlesid, et meie omas olid kõikide rühmade peale kõige ilusamad tüdrukud. Ja siis me läksime ühel hetkel oma poistega väga tülli ja siis teine rühm tegi ettepaneku tüdrukud ära vahetada, aga meie poisid ei olnud nõus.
EÜEs me olime Näpil ehk Rakvere KEKi rühm olime, mäletan, et Näpi kooli ehitati, me tegime mingit haljastust, mis kooliõpilased võivad teha, värvimised, silumised. Ühes teises EÜEs ma mäletan käisime sigalaid lupjamas. Ka ikka sellised betoonivalamised. Põhiline tander oli Näpi kool, mis pidi valmis saama aasta alguseks. Koristasime ehitusplatsi ja. Midagi väga erilist ei olnud. EÜE ei olnud kooliga seotud, meil olid põhiliselt PEDA ja TPI tudengid. Aga muusikuid olid ka, konsist või otsa koolist. Mõned olid konservatooriumist kindlasti. Ei mäleta, kas Tartust ka oli. Mina olin Viljandist.
Sügisesed kolhoositööd
Sügisel käisime kolhoosi kartuleid võtmas. Sellega meenub kohe esimene sügis, kui me käisime kartuleid võtmas, see oli Saarepeedil, me tahtsime sealt varem ära saada. Ning seal olid mingid huvitavad mehed, me nuiasime end nende Zigulisse, olime vist neljakesi. Nende istmete seljatagused olid suuri välismaa reklaamkleepse täis, see oli väga popp, me ei teadnud tegelikult seda Saarepeedi kanti ja mõtlesime, et jumal teab, kuhu nad meid viivad. Et kirjutame kleepsu peale oma nimed, siis jääb vähemalt viimane märk, kus me olime. Järgmisel päeval tuli meie erialaõpetaja Vilma Ilves kooli, ta oli jumala marus, vihane. Tuli välja, et see oli tema abikaasa auto ja mina olin jäänud meelde kui pioneer või juhtoinas. Ta oli nii pettunud, et temal on selline kursus, et meie rikkusime tema mehe autos mingi väärtkleepsu ära. Ja siis mina pidin temaga terve sügise õppima luuletust, mille ta ise valis välja. Luuletus on siiani meeles: “Ma veel ei teadnud, et see on patt, kui teada sain, oli hilja, sest hea ja kurja tundmise puust ma sõin liig küpse vilja.” See oli üks Ristkivi luuletus. Mul on piinlik, et me niimoodi tegime, aga samas on see natuke naljakas ka.
Lõpetamine
Viljandi Kultuurikooli lõpetamiseks pidin lavastama ühe klubiürituse algusest lõpuni välja ja ma tegin ühe peo Kuimetsa rahvamajas, kus esimest korda lugesin kohalikele inimestele luuletusi ja mind naerdi välja, sest kes see luuletusi läheb õhtul kuulama, kui nad lähevad kodust välja jooma. No võib-olla kõik ei naernud, aga see üks segas ära oma vahekommentaaridega. Põhjuseid võis olla mitu tegelikult. Nad tundsid mind, ma ei meeldinud osadele niikuinii ja see oli neile midagi täiesti uut. Kõige lihtsam on ju välja naerda. Mul oli õppejõud ka seal, kes tuli seda vastu võtma. Tänu talle ma liiga suurt traumat ei saanud. Tema oskas seda hinnata.
Minu meelest see Viljandi Kultuurikooli tolleaegne õppekava või ettevalmistus oli päris hea. Võib-olla PEDAs oleks juures olnud marksistlikke aineid rohkem. Seda igatahes räägiti, et Viljandist tulid nagu praktilised klubitöö tegijad või rahvamajade ringide juhendajad.