Kuigi ma ei ole suur saunas käija, siis olen elu jooksul kogenud huvitavaid saunaelamusi. Täna tahaksin jutustada loo oma esimesest alevi saunas käigust.
Võisin olla 2 või 3 aastane, kui mu vanemad jätsid mind nädalavahetuseks vanaema Ida, keda kutsuti mammaks, hoole alla. Kuna mamma kodus olid pesemisvõimalused viletsad, käis ta igal nädalavahetusel Kohila üldkasutatavas saunas. Oli saunas käimise päev ja mamma ning tädi Laine otsustasid ka mind kaasa võtta. Ma olin küll teise vanaema suitsusaunas emaga käinud, kuid enamasti pesti mind kortermaja vannis. Läksime sauna avamise ajaks ja inimesi oli palju. Riietusruum oli nelinurkne ja mind pandi esialgu kapi juurde istuma, kuni mamma ja tädi lahti riietusid. Seal ma siis istusin ja nägin, kuidas võõrad tädid järk-järgult riideid seljast võtsid ja korraga oli mu ümber palju paljaid inimesi. Ei läinud kaua, kui ma täiest kõrist nutma hakkasin. Ma olin kohkunud, ei olnud ma ju enne nii palju alasti inimesi näinud. Mamma ja tädi proovisid mind rahustada ja rääkisid, et kõik on korras ja lähme sauna pesema, aga mina muudkui röökisin. Ei jäänudki siis muud üle, kui tädi pani riidesse ja läks minuga koju tagasi. Kui mamma koju jõudis, sai ka tädi sauna tagasi minna.
Selline on minu esimene alevi saunas käigu mälestus. Küll on seda lugu hiljem koosviibimistel meenutatud, aga mingid mälukillud on ka minul endal. Just see pilt kui istun ja alasti inimesed on minu ümber.
Hiljem, vanemana, käisin nii Rapla linna kui Kohila alevi saunas, nii et lapsepõlve traumat ma sellest ei saanud. Võib olla veel mõni tookordne saunaline mäletab, kuidas 70-ndate aastate alguses üks väike tüdruk Kohila saunalisi oma nutuga ehmatas.