Üheksakümnendatel, 1993 või 1996, ostis isa 2 CDd ja järelmaksuga 3000 krooni eest CD mängijaga Sony maki. Mäletan seda tunnet, kui väriseva käega esimest korda CD mängima panin ja seda müstiliselt head helikvaliteeti kuulsin. Eric Claptoni “Tears in Heaven” ja Bachi “Toccata in D minor” said nii lemmikuks, et kuulasin küll mõlemat plaati, aga just neid kahte lugu lolliksminemiseni. Selle maki duubelkassettdekk on ammu otsad andnud aga raadio ja CD oma 1 bit analoog konverteriga troonib vanemate elutoas siiani aukohal ja töötab. See makk on üle elanud vähemalt kolm telekat ja raadio/plaadimängija/3CD mängija ja mitu kellraadiot. Tantsustuudiole paljundatud trennimuusika plaate kuulasin alati sellega üle – kui seal mängis, siis mängis igal pool. Samas arvuti CD/DVD kirjutajaid ostsin umbes korra aastas.
Enne seda oli meil mingi lapik vene ime Elektrotehnika vms koos läbipaistva kaanega mille all oli duubelkassett ja vinüülplaadimängija. Aga seal ka läksid kassetikad esimesena katki.
Issil oli aga keelatud Steinfeldi Tiigrikutsu millalgi vana lintmaki peale salvestatud. See makk oli nagu väike helesinine krokodillinahast kohver valge plastmassist sangaga, oli tavaliselt seinakapis päris üleval lae all, kuhu mina ei ulatanud. Oi, kuidas ma ikka nurusin teda Tiigrikutsut mängima. See oli ka pidupäev siis. Vinüülplaate ja kassette oskasin ma ise käima panna aga lintmaki lindid olid vanad ja õrnad, neid võis ainult issi kasutada. Ei teagi kuhu see sai. Kõik muu vana tehnika rändas muidu alati teisele ringile onu juurde.