Minu esimene kauge välisreis toimus 1992. aastal. Ma ei olnud veel 16 saanud ning ema käis mingeid spetsiaalseid pabereid tegemas, et lapsele ikka antaks varem pass ja et mul oleks võimalik koos oma koolikaaslastega sõita Lõuna-Saksamaale. Paberite vormistamine ja allkirjade andmine õnnestus, nii saingi 4 kuud planeeritust varem oma passi kätte ja võisin hakata kohvreid pakkima. Praegu, mil imikutelgi omad passid, tundub see paberite ajamine eriliselt veider, aga nii ta tollal oli.
Eellugu sellele sõidule on järgmine: meie kooli saksa keele õpetaja leidis juba vististi kas 1990. või 1991. aastal, et kõige parem on keelt õppida kirjavahetust pidades ja organiseeris meile sõpruskooli Lõuna-Saksamaale. Pusisin oma kirjasõber Alexiga sõnaraamatu abil kirju vahetada ja olin alailma hädas, aga sain ikka kuidagi hakkama. Kui pakuti välja, et nüüd sõidetakse kirjasõpradele külla, oli elevus muidugi suur. Olin varem väga vähe reisinud, isegi Eesti piires erakordselt vähe ja nüüd võimalus sõita 2000 kilomeetri taha. Mul pole õrna aimugi, kust minu ema selle raha leidis, et mind teele saata, aga kohver (kohutav, hallist võltsmaterjalist suurte pannaldega jubedus) sai pakitud, kingid said kaasa hangitud ja teele ma läksin. Kaheks nädalaks oma elu esimesele pikemale bussireisile.
Jättes vahele 3 päeva bussis ja lõputud piirideületamised, passi tembeldamised, kohvrite kontrolli ja muu säärase piiri ”idülli”, pean tõdema, et minu esimene ehmatus Saksamaal oli see, et ega ma ikka keelest väga aru ei saanud. Olime jõudnud Eel-Alpidesse, kus räägiti tugevat murrakut ja loomulikult polnud koolitundide kesiste lausetega suurt midagi peale hakata. Suurem osa ajast olin kas vait või üritasin abitult lauseid moodustada. Küllap ma olin oma vahetuspere jaoks nagu hiiglasuur natuke totu laps, kelle eest tuli hoolitseda, sest muidu läheb teine veel vales kohas üle tee ja jääb välismaa auto alla.
Teine ehmatus oli see, et koolis olid vaibad maas! Sellist asja polnud me oma korduvalt põlemapandud auguliste linoleumpõrandatega koolis veel näinud ja kõik tundus väga uskumatu. Käisime ka mõnedes tundides ja nende tunnidki toimusid sootuks teistmoodi.
Õpetajad isegi ei karjunud nende peale. Väga kummaline.
Kolmas ehmatus oli see, et ujuma minnes oleks pidanud olema kaasas trikoo, mitte päevitusriided. Kõik jõllitasid meid kohalikus basseinis nagu hulle ja selgus, et ujumas käiakse trikooga. No kust pidime meie siin 92. aastal trikoo võtma! Need trikood, mis saada olid, olid puuvillased või siis puuvilla ja mingi sünteetika segu ja venisid seljas välja. Ilmselt oleks meid nendega veel rohkem jõllitatud.
Eks me proovisime kõik kuidagi hakkama saada ja küllap oli ka palju seda, mida kaaslastele ei tunnistatud. Pööraselt keeruline oli hakkama saada kümnete erinevate dušisegistite ja kraanide ja kõige muu säärasega. Osad olid viipetundlikud, osasid tuli sikutada, osasid käänata … Vaesed õnnetud ida-eurooplased madistasid iga lihtsama asjaga nagu segased.
Mõne aja pärast avastasin, et ma hakkan tasapisi keelest aru saama. Istusime hommikuti pereisaga laua taga ja rääkisime. Mida, seda enamasti ei mäleta. Ta oli pärit kuskilt Hamburgi kandist ja ei rääkinud murrakut, seepärast oli mul temaga lihtsam suhelda kui pere-emaga, kes rääkis ainult švaabi keelt, mis on saksa keelele umbes sama sarnane kui setu keel eesti keelele. Sageli andis pereisa mulle päevaks kaasa natuke raha, patsutas õlale ja arvas, et kulub ikka ära. Minu meelest eriti ei kulunud, sest iga kord, kui ma tahtsin midagi osta, maksis mind võõrustav perepoeg kõik poes kinni. Lõpuks oli mul juba meelheide, et tahaks ise ka midagi osta, aga lihtsalt ei ole võimalik ja keelt ka nii palju ei oska, et suudaks argumenteeritult vastu vaielda. Igatahes olin ma reisi lõpuks varustatud üüratu riidetagavaraga – mul oli elu esimene väga korralik teksatagi, mis minu mäletamist mööda maksis tublisti üle 100 marga ja ma ei suutnud isegi aru saada, kust nii palju raha võetakse. Lisaks teksapüksid, erinevad pusad ja pluusid, botased. Piltidelt võib näha, et näen eriliselt veider ja särav välja, küllap tuleb see sellest, et ma olin saadud asjade üle nii õnnelik.
Sellest esimesest reisist ei jäänud väga palju mälestusi ses mõttes, et ma ei tea, kus me kõik täpselt käisime. Mul on küll pilte, aga olen suurema osa sellest esimesest korrast unustanud. Küllap seetõttu, et reis oli nii emotsiooniderohke ja samas arusaamatu.
Meelde on jäänud sibulapirukas (meie mõistes nagu pitsatainas sibulaga), Eel-Alpid, imeilusad lilledega ehitud kirikud ja kõikide võõrustajate sõbralikkus. Baden-Baden, mis hämmastas sellega, et me ei pääsenud sisse kõigisse majadesse, kuhu tahtnuksime vaadata. Võõrustajad selgitasid, et ülikonnata igale poole ei pääse. Hiljem sain aru, et me tahtsime mingisse kallisse kasiinosse sisse vaadata. :)
Ootamatu reis Prantsusmaale Strasbourgi, mis tekitas tunde, et “nüüd ma olen koguni 2 erinevas välisriigis käinud!” …
Pärast seda reisi käisime veel korduvalt Saksamaal. Juba järgmisel aastal koos koolikaaslastega. Ja ülejärgmisel koos sõbrannaga rongiga ja osaliselt häälega. Ja paljudel järgmistel aastatel juba iseseisvalt, enamasti lennukiga. See kõige esimene reis muutis aga kindlasti midagi minus. Õpetas armastama švaabi keelt, selle piirkonna toite, neid inimesi, seda mustava kuusemetsaga Schwarzwaldi maastikku, neid mägesid ja orge. Selle reisi kõige suurem väärtus on praeguseks kindlasti see, et selle kirjasõbra, Alexiga, jäime suhtlema ja oleme praeguseks olnud väiksemate ja suuremate pausidega ühenduses vististi juba pea 27 aastat. Lisatud fotol oleme hilisteismelised – mina 15 ja tema 17 aastat vana.
