Töötasin 1991 Maanteeameti finantsosakonnas kõrgel ametikohal ja kuidagi õnnestus korraldada teedevalitsuste pearaamatupidajatele tutvumisreis Soome Tielaitokse’sse (= Maanteeamet).
Esimene shokk oli avastada, kuidas soliidsed pereprouad hotelli rootsi lauast endale lõputult kraami käekottidesse toppisid ikka uute ja uute taldrikutäite järel käies. Minul noore grupijuhina ei õnnestunud neid kuidagi ümber veenda, nii et pidin häbi pärast maa alla vajuma – me Eestis ei olnud ju ometi NII näljas!
Teine uskumatu kogemus oli kohvrisuuruse mobiilitelefoniga meie ööbimiskohta (mingi mökki kusagil Helsinkist väljas) ette antud korraldus (elektri)küte sisse lülitada. Ööbimiskohas naersime end kõverasse sahtlist leitud juhendist, kuidas aknaid värvida – ikka esmalt pintsel üles ja alles siis alla jne jne. Meil Eestis toona selliseid asju polnud – igaüks tegi tööd vastavalt oma kogemusele.
Pika loo saaks muidugi kirjutada Helsinki sadamasse saabumisest läbi uskumatute kaljusaarte, samuti läbi mitmevärviliste kaljude raiutud teedest ja tänavatest ja kuusetukkadest keset lagedat põldu konutavate kaljumügarike otsas – Eestis sellist pilti juba ei näe.
Eraldi saaga saaks ka kaasavõetud lubatud viinapudelist, mida ei osanud mina küll kellelegi müügiks pakkuda – sokutasin selle kellelegi tema pudelile lisaks ja ju sellest kuidagi ka lahti saadi. Vahetatud valuuta eest ostsin kaks tokki allahinnatud imepehmet lõnga, millest kudusin kodus oma pisipojale eriti keerulise mustriga kampsiku, mis jõudis hiljem veel mitut lapsukest teenida.