Astusin 1994. a sügisel magistriõppesse, et saada teadusmagistri kraad. 1987. a ülikooli lõpetanud kursus oli formaalselt saanud veel täieliku stagnaaja hariduse. Olles vahepeal seitse aastat lastega kodus olnud (sest maa tuli ju täita lastega, nagu me siis laulsime), tundsin end tõsiselt maha jäänuna. Niisiis, tööle ja õppima!

Tundus, et kõike peaks nüüd õppima teisiti, tegemaks tasa suletud ühiskonnas puudu jäänut. Muu hulgas soovitati ja me ise soovisime kuulata ka külalisõppejõude. Ega neid välisõppejõude massiliselt polnud. Umbes 1995. aasta kevadel saabus professor Schalhorn Lüneburgist, et pidada saksakeelne loengukursus teemal „Saksamaa ja Euroopa“. Loomulikult kasutasin võimalust näha oma silmaga üht ehtsat Lääne professorit. Huvilisi oli üle kümne. Ainepunkte anti ka. Loengukursuse läbiv telg oli Euroopa ühendamise idee ja selle kultuurilised alused. Üheksa väga põnevat loengut veristest sõdadest ja igavestest rahudest, mis kunagi ei kestnud igavesti.

Ja siis viimane loeng sellest, kuidas Euroopa Liit (mis oli loodud 1992) nüüd tõepoolest kõik vastuolud lahendab ja meile ühise kena tulevikukodu – justkui tuhandeaastane rahuriik maa peal – kindlustab. Selline optimism eelnenud loengutsükli taustal tundus üksjagu naiivne ja tekitas küsimuse, kas ta tõesti ise seda kõike usub, või räägib nii selle pärast, et talle makstakse selle eest. Hiljem olen taolist Lääne inimeste naiivsuseni küündivat tuleviku-usku veidi kadestama õppinud ja rõõmustanud, kui näen seda meie oma nooremas põlvkonnas. Kui ma aga nüüd selle mulje kirja panen aastal 2017, omandab see Brexiti taustal üsna kummalise värvingu.