ERMERM

Esimesed banaanid

Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud Lisatud: 20.03.2020

Autor: Harri - 1964

Aasta võis olla… nojah, kes see nüüd enam täpselt mäletab, aga nii möödunud sajandi seitsmekümnendate teine pool. Vanaema oli mul väikese maakaupluse juhataja – ja imekombel õnnestus tal poodi tellida kohe terve kastitäis banaane. 11 kg minu mäletamist mööda. ETKVL-i (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu) laohoidjatega pidi hästi läbi saama, ega muidu poodi peale leiva-saia-piima suurt midagi tellida ei õnnestunud. Defitsiit, teadagi! Hea küll, tuli kast banaane… No kuidas sa see 11 kg banaane nüüd siis tervele külarahvale müüki paned! Pole ju panna midagi – ja nii vanaema selle kasti banaane ära ostiski. Olin neist lugenud ja pildi peal ka näinud. Kujutasin ette, et peavad kollased olema – aga ei olnud, hoopis täiesti mürkrohelised. Teadsin ka, et banaane kooritakse – no ei ei õnnestunud kuidagi. “Tont seda teab”, mõtlesin ja lõin hambad niisama sisse. Ei kõlvanud sugugi. Proovisin mõnda veel – üks hullem kui teine. Vanaema ka ei osanud midagi tarka kosta – ja nii see kastitäis banaane kompostihunnikusse rändaski. Rahaline kahju polnud suur, ega nad, tühjad, palju ju ei maksnud. Heakene küll, järgmise nädala olin koolis ära – kool küll kaugel ei olnud (läbi metsa vaid 3 km), aga elasin ikka internaadis. Tulen siis laupäeval koju (tollal oli koolinädal kuuepäevane) – ja tunnen oma toas niisugust suud vesistavat mõnusat-magusat lõhna. Aru ei saa, mis see on või kus see on. Ajan ninaga järge, kuni lõpuks leian riidekapi otsast kobara banaane – KOLLASED! AROMAATSED!! Lausa üle mõistuse MAITSVAD!!! Ah sa mait – no küll oli tuline kahju! Kuidas ma ometi nii loll võisin olla ja aru ei saanud, et banaanid toored olid ja järelvamimist vajasid?! Ma ei olnud elu sees veel midagi nii head saanud, no vähemasti nii mulle tundus.
Palju-palju aastaid hiljem, kui banaanid vabalt saadavaks said, olid nad puuviljade seas kaua mu absoluutsed lemmikud ning kilo-poolteist korraga ära süüa polnud probleem. Ja päris hulga aastaid oligi mul kombeks ‘linnapäevadel’ vaid banaanidega läbi ajada, muud linnas ei söönudki. Tallinna jõudnult seadsin sammud kohe Keskturule, ostsin sealt paar-kolm kilo banaane ning asjaajamiste vahepealt leidsin võimaluse enam-vähem pooled ära süüa. Ülejäänutega tulin koju – ent ega mul neist alati järgmiseks päevaks ei jagunud, bussisõit oli kah päris pikk.
Nüüdseks olen maha rahunenud ja harva, kui banaane ostan – aga vahel siiski. Mullu, tõsi, olin vahepeal siiski jälle banaanidest täiesti sillas. Veetsin nimelt kolm nädalat Mehhikos ning sõin seal igasuguseid puuvilju nii palju kui vähegi sisse mahtus. Banaanidele aga esiotsa ei pööranud mingit tähelepanu – eks neid olnud kodumail söödud ka juba. Pealegi oli suur osa seal müügil olevaist banaanist niisugused pisikesed ja nirud ka veel. Ühel õhtul tuli aga majaperenaisega banaanidest juttu (hakkasin tasapisi hispaania keelest järjest paremini aru saama ka) ja ta soovitas just neid pisikesi ja nirusid proovida – just need, ‘las plátanos manzanas’, olevat väga maitsvad. Ja olidki! Nagu nimest aimata, selgelt tuntava õunamaitsega (‘manzana’ – õun), ent ometi äratuntavalt banaanid. Ja kuidagi veel pisut teistsuguse, ent väga mõnusalt kreemja konsistentsiga ka veel. Viimase poolteise Mehhiko-nädalaga sõin neid julgelt kümme kilo ära, lisaks muudele puuviljadele. Eestis nii häid pole saanud – ja praegu käin täiesti külma kõhuga banaanidest mööda. Lihtsalt ei isuta enam.