1992. aastal olid mobiiltelefonid Eestis haruldased. Kaasaskantavad telefonid olid kallid ja kõneminuti hind üüratu. Mobiiltelefonist sai ihaldusobjekt ning tõeline staatuse sümbol, mida said lubada vaid vähesed väljavalitud.

Majandusteaduskonnas oli üliõpilastest tippjuhtide kontsentratsioon toona väga suur ning tärkava turumajanduse tingimustes õnnestus nii mõnelgi 2. või 3. kursuse üliõpilasel oma ettevõte nii edukalt käima lükata, et mobiiltelefonist sai tema igapäevane kaaslane. Ehkki esimese põlvkonna kohvriga mobiiltelefone (telliseid) oli ebamugav kaasas kanda, kannustas soov oma edukust kaaslastele ja eriti õppejõududele demonstreerida sedavõrd, et nendega käidi kõikjal – isegi eksamitel.

Istun eksamil ning valmistan oma piletit ette. Minuga koos on ettevalmistusi tegemas mobiiliomanik, telefon uhkelt tema ees laual. Kolmas vastab parajasti õppejõule. Nii me seal siis istume, mõtleme, kirjutame … kui korraga kaaslase telefon heliseb. Nokia tavaline. Arusaadavalt koondub kõigi tähelepanu telefonile. Kaaslane laseb telefoni natuke pikemalt kutsuda – teeb seda justkui meelega ja teatab siis enesekindlal häälel: „Ma pean sellele kõnele kindlasti vastama“. Õppejõud justkui noogutab ning tüüp kaob koos oma tellisega ukse taha.
Mõne aja möödudes tuleb tagasi, paneb telefoni lauale tagasi ning vaatab õppejõule otsa: „Ma tuleksin vastama“.
Nagu hiljem selgus, helistas just õigel ajal „õige inimene“, kes noore ja eduka ettevõtja auklikke teadmisi kiirelt ja efektiivselt täiendas.