Järgmisel aastal täitub Järvamaa ”lihvitud pärlil” Esna mõisal 400 aastat asutamisest. Kauni looduse keskel ajalugu näinud maamõis on tegutsenud viimased viisteist aastat hinnatud kultuuri- ja loomekeskusena, mis toonud kokku paljud loomeinimesed ja eneseotsijad. Külastasin seda kena kohta juuni lõpus ning viibimisest saadud inspiratsiooni toel otsustasin avaldada omaenda meenutused Esna mõisast. Meenutustes vaatan tagasi oma osalusele mõisa arengus ja näeme tema ärkamisi ajas.

 

ESNA MÕIS

Ärkamised ajas

Leidmine

 

Jaanuaris 1996 istusime Järvamaal Roosna-Alliku kultuurimaja saalis pikas pulmalauas, mis meid hõrkude roogade ja jookidega ning rõõmsa suhtlusega tegevuses hoidis. Kõlasid toostid noorpaarile ja voolas vabas vormis jutuvada. Leivad ühte kappi paigutanud elluastujatele hüüti traditsioonilisi pulmakohustusi ja kutsuti külalisi üles tervisenapsidele. Saalipõrandal tantsiti ansambli saatel ja mängiti lustakaid seltskonnamänge.

Rahva hulgas leidsid kaks meest ühise keele kohaliku piirkonna vabade põllumaade ja  maamajade teemadel. Minu isa, kes lõpetamas projekti Ida-Virumaal, mõlgutas mõtteid Järvamaale ületulekuks ja uuris siinseid võimalusi. Kohalik Roosna-Alliku prillidega härra, kes ühtlasi pruudi isa, andis lahkelt ülevaate siitkandi vabade kruntide ja ehitiste osas. Avameelses vestluses selgus, et lähedal asuv Esna mõis seisvat tühjana. Eluhoone aknad lõhkumata, uksed ees ja katus peakohal, kuigi kaugel ideaalsest olukorrast ja ümbrus rääma kasvanud. Isal tekkis elav huvi minna seda kohta esimesel võimalusel vaatama. Pulmapeo järgsel hommikul vara käis ta esimese raksu üksinda, sest uudishimu oli laes. Avastusretkel ta kaua ei viibinud. Pärast hommikusööki, kui teisedki juba toimetamas, sõitsime kolmekesi Esnasse – mina, isa ja Roosna-Alliku mees. Külm ja lumine hommik. Hardas vaikuses Esna mõisakompleks puhkas üksildases talveunes. Terrassidega klassitsistlik peahoone, kõrvalhooned, valge vaibaga kaetud suured avarad väljakud ja jääkaanega kaetud allikajärv nagu oodanuks uut tegusat omanikku, kes neile uue hingamise annaks. Siin aegu näinud valdustes oli pikemalt haigutanud vaikus ja ükskõiksus. Lihvimist vajas üks sisemaa hüljatud pärl. Objekti hallanud tutvustaja selgitas, kuidas nõukaajal elanud peahoone ühes otsas, puiduosas majandi töötajad peredega, mistõttu see tiib üldiselt elamiskõlbulik või vähemalt kiiresti selleks kohandatav. Mehed arvasid, et see asjaolu aidanud ilmselt hoonel tänini vastu pidada. Jalutasime krundil ringi ja pildistasime üles valitud kohad. Isa tundis erilist tõmmet ja just teejuhil olid majavõtmed õigel tunnil õigele isikule, kes avaks vanad uksed kõigele uuele. Tagasiteel pulmamajja sõitis meile vastu üks pidulistest oma sõiduautoga, kes mingil põhjusel oma marsruudiga hommikupäikesesse ekslema tulnud. Tema silmad tundusid rooli taga kinni olevat. Viskasime nalja, et mees sõidab kinnisilmi nagu Jumal juhatab. Huvitavad seosed selle mõttega. Juba algaval kevadel pidi Jumal juhatama Esna mõisa uue omaniku tegevusi soiku jäänud majapidamises, mis rajatud aastal 1623. Esmalt läks mõis von Essenite perekonnale, kelle järgi ka oma eestikeelse nime sai. Hiljem kuulus teiste hulgas Kursellitele ja Grünewaldtidele. Just Grünewaldtide ajast pärineb enamik tänapäevani säilinud hoonetest.

 

Me äratame mõisa

 

Kevad Esna mõisas kujunes rängalt töiseks. Pargis teostati maahooldustööd, juuriti välja kännud, rauakolakad ja kivid, tasandati maapinda. Mida kõike sealt välja ei tulnud. Algas hoonete ümbruse ja pargi vabastamine metsikust võsast, mis aastate lennus omale jonnakad juured alla ajanud. Taastati ka pargist läbiviivad mõisa ja metsavahelised teelõigud. Abiks käisid tuttavad talgulised, kes käsitsesid hästi mootorsaage ja tallasid traktoripedaale. Tööpäevad venisid pikaks ja kurnavaks. Kasutati peremehe eelmisest talukohast ületoodud masinaparki ja tööriistu. Elasime poolpiduse peahoone puiduosas juba sees. Maja väärikuse väljatoomiseks sai esmalt eemaldatud ruumide nõukaaegne kihistus, alakorrusel sisustatud köök ja üsna mitu tuba, saaliruum ja eeskojad. Teisel korrusel kaks väikest magamiskambrit. Ruumi piisavalt ka külaliste majutamiseks. Suveks olid seatud eesmärgid, kuhu maani jõuda sel tormiliselt alustatud teekonnal.

 

Esimene suvi

 

Suved Esna mõisas olid küllaltki sarnased, ilma suuremate erisusteta. Peeti piimakarja.  Karja hakatuseks osteti esimesed kaheksa vasikat ja veidi hiljem tiined mullikad. Loomade jaoks korrastati mõisa lähedal majandiaegne silikaadist laudahoone. Soetati vajalikud farmiseadmed. Hariti põllud, mis esimesel aastal külvati teravilja alla. Hilisematel aastatel rajati korralikud karja- ja heinamaad. Üles töötatud majandusüksuses toimus põllumajanduslik tootmine, nii nagu mõisates ajalooliselt alati olnud. Esna aeg langes suuresti kokku minu ülikooliaastatega, mil veetsin suvevaheajad osaliselt või täieliselt mõisas, kus abikäsi alati tarvis.

Minu pärusmaaks oli muruplatside hooldamine murutraktoriga, millega niitsin madalaks ka allikakose ja naabri pisikese majakese juurde viivad teelõigud. Mõnikord pügasin ära ka kosekohast metsakabelisse suunduva raja. Lisaks veel käsiniidukiga väiksemad murutaskud ja majaääred. Kulus terve päev, et kogu niidetav ala läbi põristada.

Esimesel suvel ümberkaudne rahvas ei tundnud veel meie peret ega meie neid. Juhuslikult saime teada, et lähikonnas on kontserttuuril Tartu vanamuusikaansambel Via Sonora. Uus mõisahärra kutsus siis selle toreda kollektiivi meie suurde, tugitaladega kindlustatud saali esinema. Üllas eesmärk oli pakkuda kohalikule elanikkonnale tasuta võimalust meeldivat keskaja muusikat kuulata, omavahel tutvuda ja suhelda. Soojal suveõhtul saabus publikut  parasjagu. Seisin majaesisel katusealusel terrassil, tervitasin saabujaid ja juhatasin, kuhu edasi astuda. Tulijate hulgas oli üks kristliku maailmavaatega abielupaar väikese lapsega Öötla külast, kes maaharimise kõrvalt hobuseid kasvatas. Intelligentse olekuga perepea, kuulnud et mina olen mõisa uue omaniku poeg, lausus sõbralikult unustamatu sõnumi: ”Vaadake, noormees, teie isa on teinud midagi väga Jumalale meelepärast. Ta on tõstnud üles ühe mahajäetud ja tuhmunud väärtuse, millele puhub eluvaimu sisse. See on tõeliselt õilis tegu!”

Pikemat jutuajamist sellele repliigile ei järgnenud, kuid sellest mõtteavaldusest piisab, et sõnumi edastaja jätta trükikirjas auväärselt ajalukku.

Kontsert keskaja, renessanss- ja barokkmeloodiatega oli kultuurselt köitev ja meeleolukas. Vanaaegsetes pikkades rõivastes pillimehed olid kui ajateelised ühe ajaloolise valduse taassünni tunnistajatena. Pärast erksat esinemist pidas lühikese kõne üks lähitalust Brežnevi- aegse jalgrattaga saabunud koduloohuviline haritlane, kes lõpetuseks jättis saali kõrge lae alla hõljuma uuele mõisnikule suunatud tunnustuse: ”…Aitäh, et kinkisid meile mõisa!”

Need mõlemad kaks sooja ütlemisega härrat külastasid edaspidi mõisa tihti ja vahel arutlesid terrassil laua taga filosoofiliselt maailma asjade üle, mis meenutas ”Tarkade Meeste Klubi” vestlusringi.

 

 

Mõisa külalised

 

Tõsise töömurdmise kõrval käis suures maamõisas vilgas seltsielu. Igavuse üle kurta ei saanud. Suveajal leidus pea igapäevaselt juhuslikke võõraid läbisõitjaid, kes soovisid privaatse keskkonnaga kätelda seest ja väljast. Õuest vaatlejatele üldiselt piiranguid ei seatud. Päris kõiki siseruumidesse ei kutsutud. Ringkäigud nendega osalt tülikad, aga ka kasulikud, sest sai uusi tutvusi. Juhukülaliste hulgas oli erinevate elualade esindajaid. Nii mõnigi ulatas lahkudes visiitkaardi, millelt nähtus positsioonikas karjäär. Pidevalt tallati sisse minu poolt madalaks pügatud jalgradasid häärberist allikakoseni ja sellest edasi metsakabelini. Viimaste olemasolust polnud paljudel aimugi ja nad vaimustusid neist elamuslikest varjulistest nurkadest. Nii tuttavate kui ka kontvõõraste külaliste hulgas olid poliitikud, kirikuõpetajad, teadlased, looduskaitsjad, Järvamaa omavalitsuste juhid, Paide linnaametnikud, ettevõtjad Eestist ja Soomest.

 

***

Võidupühad veeresid vägevalt. Ootasime väliterrassil vallavanema välkvisiiti, kes tõi võidupüha lahtise tule oma autoga. Mõisarahva küünal sai siis vallavanema võidutulest omale leegi külge ja põles pikalt ses võidukalt särtsuvas valges öös. Pärast tule üleandmise tseremooniat viibis ametlik külaline veel viivuks, et vahetada viisakusväljendeid pererahvaga, soovis jõudu ja vastupidavust valduse hoidmisel ning jätkas oma teekonda järgmiste tuleootajate juurde. Eks tal oli hea meel, et valla väärtuslik kultuuriobjekt omale uues ajas uue elu saanud ja uues kuues oma päevi veetis.

 

***

Kuna emapoolsed sugulased elasid enamuses Järvamaal ja Esnale lähedal, siis kasutasime juhust, et igal suvel pidada mõisas maha suguvõsa kokkutulek. Need peod kujunesid kuumadeks kohtumisteks, kuhu saabusid mitme põlvkonna esindajad. Perekonnad, paarikesed ja üksikisikud Järvamaalt ja mujalt Eestist. Mõisaõu võimaldas palju parkimiskohti autodele ja üüratut lõhnavat muruvaipa rahvamassile. Maja ees ootasid soovijaid tervitusnapsid või niisama keelekastmed. Kokkutulek algas alati majaesisel ringjal muruplatsil, kus ennast ja oma tegevusi tutvustati. Esimesel sellisel üritusel koguti kokku kõigi kontaktandmed, et edaspidi kergemini ühendust saada. Edasi käivitus täistuuridel vaba pidulik koosolemine.  Toiduga ei koonerdatud. Õues kuumasid grillpannid ja köögist toodi head kraami õuealadele juurde. Musikaalsed sugulased astusid üles oma instrumentidega ja lauluhäältega. Esna külast eraldatud mõisasüda täitus lõbusate meloodiatega, mida kandsid taevalaotusesse viiul, lõõtspill, kitarr, süntesaator ja vokaal. Muusikalise tausta eest hoolitses ka avatud akende vahele üles seatud muusikakeskus. Tantsiti ja võeti mõõtu meeleolukatel võistlustel. Kogu selle tralli sees liiguti grupiti ja isepäi matkaradadel allikalätteni, koseni ja metsakabelini.

Ühel suvel korraldati kokkutulek kogunisti vanaaegsetes rõivastes. Kõik pidulised kandsid mingit ajaloolist riietust, et kultuurilist õhkkonda veelgi ergastada. Rõivaste kandjad said seks korraks erilise fiilingu ja teatri laenutusosakonnad väikese tagatisraha. Fotod neist olengutest said kõnekad nagu omamoodi ajalooarhiivi materjal.

Üks meie sugulastest tõotas juba esimesel suvel kokkutulekul paljulubava maneeriga häälekalt, et tulevad nemad kõik kui üks mees, tööriistad kaasas siia appi ja teevad talgukorras kõik ornungisse, õlg õla kõrval rassides. Osad ütlemised siin elus aga jäävad vaid tühjaks õhuks ütleja suu kohal. Nii ei saanudki Esna mõis osa lubatud sugukondlikest suurtalgutest. Aga sellest pole lugu. Peaasi, et oli lõbus ja sai ennast vabalt väljendada.

Lisaks suguvõsa kokkutulekutele peeti mõisas ka juubeleid ja ühe sugulase pulmapidu, kes selleks aegsasti broneeringu tegi. Ülimalt sobiv koht seltskonnaüritusteks.

 

***

Meie aegses Esna mõisas ei peatunud pelgalt rahvuskaaslased, vaid see kompleks tõmbas magnetina ligi ka välisturiste. Põhiliselt käisid norrakad, kuid mäletan ka austerlasi, sakslasi ja konkreetselt Eesti aladega seotud baltisakslasi. Norrakad saabusid suviti suure turismibussiga peahoone ette. Grupi juht, üks Norra talupidaja, juhtis oma arvukat reisirühma. Nad uudistasid ajaloolist peahoonet, nautisid väliskeskkonna võlusid, hindasid põllukultuuride lopsakust ja imetlesid friisitõugu piimakarja. Ei suutnud nad vastu panna allikavee karastavatele sõõmudele ja võtsid vastu kerge toitlustuse pererahva poolt. Oma bussiga külastasid nad peale mõisa ka muid lähipiirkonna maakeskusi, kus kirikud, vanad majad ja järverannad silmailu ja mõnusat äraolemist võimaldasid.

 

***

Ükskord käis külas keegi naisajakirjanik, kes tundis siirast huvi meie elukorralduse vastu. Teda köitis kõik. Silmates minu teise korruse magamistoa öökapil lebamas järjehoidjaga varustatud raamatut ”Wikmani poisid”, fikseeris ta heatahtlikult ka selle detaili oma märkmikusse. Kas tema käigust ka tookord meedias lugu ilmus, seda ma täpselt ei mäleta. Nagu väga uduselt kaugustest kumab, et võis olla kusagil lõigukeses viide ”…öökapil lebamas romaan ”Wikmani poisid”…”. Oli selle meedialooga, kuidas oli, aga see Esna lugu oli ise piisavalt suur omas hetkes.

 

Naaberaleviku vetevõlud

 

Minu Esna suved ei piirdunud vaid mõisaterritooriumiga. Selle lähedalt üle tee kulges vana kitsas kruusane raudteetamm, mille kaudu sai Järva-Jaani. Kuna Esnas ujumisvõimalus puudus, siis Järva-Jaanis oli selleks kasutada suurepärane paisjärv, mille äärtes natukene  liivaranda. Vahva rahvarohke suvituskeskus. Väntasin ühtevalu jalgrattaga maha need kilomeetrid järveranda, veetsin mõned tunnid ujudes ja päevitades ning sõtkusin sama teed tagasi. Tagasitee mööda tolmuseid radu tundus alati miskipärast kiirem. Need olid sportlikud päevad, mis hästi trimmisid kui ka rammestasid.

 

 

Kaks püha lätet

 

Mõisamajapidamise üheks ”kullaauguks” oli kahtlemata allikavesi. See elas oma katkematut karget läbipaistvat elu mitmes punktis. Üks lättekoht asus omapärase põllukivihoone kõrval, kuhu mõisa ajal oli allikavesi tõusnud arteesia kaevuna ja mida kasutati meierei ja viinaköögi tarbeks. Sealt liikus ta sujuvalt edasi laiemas voolusängis metsa poole. Metsa alguse piiril langes massiivne veekosk tammi juurest allapoole, voolates purde alt ojakesena edasi. Allikahoone lättest ammutasime igapäevaseks tarbimiseks looduslikku eliksiiri anumatesse ja tassisime majja, kuigi majas toimis ka tavaline veevärk. Seda lätet kasutasid ilma piiranguteta ka külainimesed ja teadlikud möödasõitjad. Metsaäärse allikakose möllus käisime suplemas, pesemas, mis keha ja vaimu värskendas. Eriti hinnas olid need hetked pärast suuremaid maatöid, kus lämbuses umbekiskunud ihu korrapealt klaariks lõi. Kodune madal vulisev ojake võimaldas endast jalgsi läbi marssida ja murutraktoriga läbi sõita, mis aitas jätkata muruniitmist teiselpool purret lookleval loodusrajal. See kitsas metsarada viis kosest umbes kilomeetri kaugusel seisnud teise, vaimse lätteni. Nimelt elas selles mõisataguses metsas oma elu üks vana, poollagunenud kivist kabelihoone, mille seinad kindlalt püsti, akna- ja ukseavad lahtiselt ajastu tuultele tantsuruumi pakkumas. Kõrgemal haigutas ümmargune roosakna avaus, mis ootas värvikirevaid klaase oma paljunäinud silmakoobastesse. Veel ei olnud selleks aeg, aga see aeg pidi tingimata tulema, sest Järvamaa metsa kultuuriväärtus vääris ilusamat tulevikku. Tühjas kabelis konutasid uhkes üksinduses pikad madalad puupingid, pakkudes matkajatele ja ürituse külastajatele võimalust jalgu puhata. Hoolimata hoone kehvast seisust korraldati siin rõskete seinte vahel aeg-ajalt lühemaid kontserte, laulu ja pillimängu, mis hea akustikaga teraseid kõrvu ja seinatagust loodust õnnistas. Lähedalolevast kristlikust suvelaagri keskusest käisid siin grupid religioosselt mõtisklemas. Kõrge, kolmnurkse tipuga maakabel metsa rüpes, kristallpuhta veekogu lähistel oli hingeavardav vaimne läte, kosutav peatuspaik paljudele eneseotsijatele ja loodushuvilistele meie Esnas elatud aastate jooksul. Seda külastasid ka Grünewaldtide järeltulijad Saksamaalt, kes olid meeldivalt üllatunud kogu mõisavalduse uutest arengutest. Ühel suvel tegid nad kahe nädalaga kabeli juures asuvat perekonnakalmistut korrastades ära tohutu töö.

 

 

Talurahva toit

 

Esna aastatel oli kasutada hea maitsev rammus piim oma lehmadelt. Seda kallist kraami jagus piimatööstusele realiseerimise kõrvalt nii oma perele kui külalistele. Piimatootmine algas juba teisel aastal, kui ostetud tiined mullikad poegisid ja lüpsilehmi osteti lisaks ühest karjapidamist lõpetavast majandist. Karja hilisem laienemine toimus juba olemasolevate loomade baasil. Lõpuks täitis lauta üle saja veise. Tuttava Öötla hobusekasvataja kenad lihavad ratsud olid hoiul mõisa niitudel ja lauda juures, aidates rohupinda madalamaks nosida. Piimaand oli rikkalik. Samuti ei tuntud puudust lihast. Ja kui meenutada, et lisapalana osteti naabertalunikult igal aastal korraga sealiha terve lihakeha, siis kisub praegugi neid ridu kirjutades suu vesiseks. Kuid selle liha ja piima nimel pidi ka vaeva nägema. Lehmade peamiseks talvesöödaks tegime heina ja silo. Tugev vihtumine palavatel suvepäevadel, kus sääsed armutult higist ihu ründasid ja allikavett liitritena keresse kaaniti. Minagi sahmisin hangu ja rehaga, kaarutasin traktoriga ja kuhjasin heina koormasse, sealt edasi juba lauda lakka. Otse loomulikult vajasime selleks täiendavat abi külarahva hulgast ja õnneks hooajatöölisi leidus. Need olid minu osalusega rühmamised. Kuid meie Esna maakodus toimetati laiemalt, muuhulgas metsatöödel.

Soojemal ajal peeti karja elektrikarjusega piiratud kopliaedades. Lehmad, mullikad ja vasikad olid ühtaegu kingitus ja nuhtlus, toitjad kui ka kurnajad. Nende jälgimise ja kellaajalise täpsusega tegevuste tõttu ei saanud ühte või teise kohta minna. Kuid sel hooajal me paremini ei osanud. Kunagi pidi minema kergemaks ja vabamaks. Kuidagi ikka.

 

 

Erakla metsatukas

 

Esna mõisa ilmestasid tema pargid, metsad, allikad ja haljendavad aasad. Kuid oli veel üks omaette fenomen, mis muutis selle keskuse huvitavamaks. Peahoone tagant juhatas eraldi kitsas jalgrada läbi väljade vaiksesse metsatukka, kus tillukeses muinasjutulises tarekeses elas üksik nääpsuke pensionäriproua. Ta omas väikest aiakest, kus lillepeenrad ja maitsetaimed kasvamas. Pisike privaatne eraklik elupaik roheluses. Ma hoidsin ka sinna viivat teed muruniitjaga korras, sest proua juurde oli vahel asja ja ta ise käis ka mõisas. Tellimuse korral kandsin mina talle allikavett mõisa lättest koju kätte kinnises mannergus. Võimalusel käis ta aga ise seda toomas. Ka mõnede külalistega astusime tarekese juurest läbi ja see avaldas kõigile muljet. Täiesti ilma elektrita majakeses olid ainult üks väike köök ja väike magamistuba. Nagu madala laega nukumaja viilkatuse all. Lae peal miniatuurne heinaküün, mida enam ammu ei kasutatud. Välisuksel puudus tavapärane lukustus. Elaniku enda sõnul ta inimesi ei kartvat, kuid metsloomad leidvat pidevalt tee tema lävepakuni. Kunagi minevikus elasid nad siin koos perega. Raske ette kujutada, kuid tubli Eesti maarahvas on alati igasugustes oludes hakkama saanud. Oma miniköögis pajatas eakas perenaine mõnikord lugusid möödanikust. Tema vanaema oli olnud Esna mõisa kokk, mistõttu ta teadis rääkida kuuldud lugusid. Eesti maakohtades, metsamajades ja aedades elab lõputuid lugusid, mis pakuksid tööd kirjanike libedatele sulgedele, et jäädvustada seda aegumatut väärtust – Eesti lugu.

 

 

Mõis ärkab uuesti

 

Muutusteaasta 2004 muutis kõike ja suurelt. Ajalugu teeb ootamatuid kannapöördeid eraisikute eludes ja kollektiivses plaanis. Rutiiniga ei saa harjuda selles dünaamilises maailmas. Kui harjud, siis on muutustega raskem kohaneda. Kui oled avatud kõigele, laabub kõik libedamalt.

Viimastel aastatel oli perekonnas korduvalt jutuks, et majanduslikult muutub mõisa edasiarendamine raskeks ja et peab mõtlema tagavaraplaanidele, kuidas elu edasi korraldada. Lüpsikari suuremat tulu ei toonud. Täiendavate laenude võtmine riskantne tee, mis nõudnuks liiga hinnalisi tagatisi. Oleks saanud küll oma majaosas tavapäraselt edasi elada, kuid tajusime oma objekti suurema potentsiaali teostamise vajadust. Kaalusime ühte, teist ja kolmandat, et mis väljund võiks mõisal edaspidi olla. Andsime endale aru, et omal jõul me kogu mõisakompleksi taastada ei suuda. Piimarahade väljamaksmine viibis vahel mitu kuud, sest piimakombinaat viivitas oma raskuste tõttu. Nagu saatuse iroonia, lõi peremehel välja raskem seljahäda, mis tõmbas tema senisele energilisele töömurdmisele pidurid peale. Ilmnes, et kõigist pereliikmetest püsivaid maainimesi ei saa. Sünged sügisesed murepilved olid sõudnud 1996. aastal kindlast hukust päästetud ja osaliselt taastatud Esna mõisa kohale. Mõistsime, et midagi peab muutuma.

Põllumajandusliku tootmise kõrval või selle asendamisena olid varuplaanide hulgas  taastusravikeskus meditsiiniasutusele, majutuskoht turistidele, koolituskeskus haridusasutustele. Isegi golfiväljakute rajamise plaan oli arutusel. Rootsist käis selle mõtte peale asja üle vaatamas sealse Volvo golfiklubi esindaja. Aga kuidas seda finantseerida?

Püüdsime otsest müügivõimalust vältida või vähemalt venitada. Müügini jõudsime huvitava seiga kaudu. Ootamatult peatus hoovis üks auto, millest astus välja kinnisvaramaakler. Teadmata midagi meie hetkeseisust, pakkus ta välja müüa mõis tema inglastest klientidele, kes selliseid krunte lausa jumaldavat. Kohtutigi nende viisakate brittidega korduvalt, kuid ostjaid neist siiski ei saanud. Juhuslikult alanud protsess jätkus juba uute kodumaiste huvilistega, kellega samuti tehinguni ei jõutud.

Öeldakse, et kui üks uks sulgub, siis teine avaneb. Nii läks ka Esna mõisas. Peale mitmeid tulemusteta läbirääkimisi ostis mõisamajapidamise edukas ekspankurist ettevõtja. Temagi oli oma elus otsingute ajajoonel ja aeg viis õigel hetkel kokku kaks teineteist oodanud osapoolt. Müüja, kes oli Esna mõisale tema armetus olukorras elu sisse puhunud ja laia finantsilise haardega ostja, kes oli valmis andma mõisale uue ärkamise. Visioonide üle arutleti hiliste tundideni ja rohkem kui ühe korra. Tingimuseks seadis tulevane peremees, et üleandja jääks valitsejana paigale, aitamaks uusi eesmärke ellu rakendada. Mineviku loomistuhinast väsimatu müütaja ja värsketest ideedest pakatav ülevõtja lõid käed ning Esna esimene ärataja jäi kolmeks aastaks mõisa edasist arengut juhtima. Asutati uus ettevõte, mida nad kahekesi partneritena juhtima hakkasid. Võitsid kõik.

Algas uus elu.  Tulid uued inimesed, kelle uus omanik oma ustava kaaskonnana kaasa tõi. Kohe  jätkati majahäärberi renoveerimisega, kuid hoopis mastaapsemalt. Renoveeriti hoonete konstruktsioonid, uuendati katusekatted. Pööningukorrus muutus uhkeks pidulikuks saaliks. Rajati kaasaegsed vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. Taeva poole küünitasid uuendatud korstnad ja katusesse ilmusid nägusad katuseaknad. Meie ajal avastatud ja avatud seina- ja laemaalingud konserveeriti. Heasse korda viidi seni veel unaruses olnud kõrvalhooned ning suveajal jätkasid põrisemist heakorra eest seisvad muruniidukid. Neid töid korraldas nüüd firma tegevjuhina endine omanik.

Õige varsti peale õnnestunud tehingut ilmus meedias järjepanu mitu mahukat artiklit, kuidas Järvamaa maamõisas pannud seljad kokku põllumees ja pankur, sest üks ei saanud ilma teiseta. Nenditi, et see tegus tiim aitab tulemuslikult edendada kohalikku elu. Ja reaalselt nii läkski.

Mõisas olid end nüüd sisse seadnud huvitavad isiksused, kel kõigil Esnale omad jutud rääkida ja Esnalt tema lood kuulda võtta.

Kanda kinnitas üks teenekas joogaõpetaja, kes koheselt paigaga ühise spirituaalse keele leidis ja treeninguid läbi viima hakkas. Ta oskas ka muul moel uutes arengutes nõu anda ja omal moel protsesse toetada. Endine virk lüpsja leidis ka uues olukorras rakendust loomatalitajana.  Töökohti lisandus veel mitmeid.

Mõisakommuunis leidis oma koha üks üle tee seisnud majja kolinud tunnustatud produktiivne kirjanikuhärra, kes siinsest loodusest tugevat inspiratsiooni ammutas ja ühes romaanis mõisaelu kajastab.

Nende seas leidus veel teisigi vahvaid karaktereid. Nad olid nagu idealistid, unistajad, kelle elu-olu ajaleheveergudelgi luubi alla võeti. Ja mulle sümpatiseeris see unistajate seltskond, sest mis on elu ilma unistusteta ja ideaalideta. Juba enne neidki oli ju siin unistatud. Unistama peabki ja suurelt, sest nii saavadki sündida suured asjad.

Mina sel ajaperioodil selle kogukonnaga eriti kokku ei puutunud, küll kohtusin põgusalt paaril korral. Üks neist käikudest oli jõulupidu, kus osa programmist toimus taastatud metsakabelis küünaldemere taustal, muusika saatel. Pärast kabeli osa pakuti mõisahäärberis maitsvat pärnaõieteed suupistetega ja kirjanikuhärra filosofeeris mesilaste teemadel. Kõik kohalviibijad olid andnud mesilase visadusega oma panuse uuenenud Esna mõisale. Tunnetasin tol korral selgelt, et uued inimesed olid toonud siia uue energia, vaimsuse, mille keskel ilutsesid veel meie ajal väljakraabitud laetalade kaunid maalingud.

Teine pikem visiit oli suvel, kus istusime minu kunagises teise korruse magamistoas teelaua taga ja arutasime rahulolevalt siinsete arengute üle. Soliidne kirjanikuhärra ja suhtlemisaldis majaproua pakkusid õdusa õhtutunni ja optimistlike nootidega me lahku läksime.

Olen mõelnud, et oleksin võinud uue omaniku ja tema kaaskonna ajal Esnas rohkem käia ja kätt pulsil hoida, aga me kõik oleme sageli tagantjärgi targad.

Isa aga otsustas pärast kolmeaastast koostööd esnakatega omal käel edasi tegutseda ja samas maakonnas veel ühe väiksema arhitektuurimälestise ellu äratada.

 

***

Uhketeks arenguteks Esna mõisa uue ärkamise järel pean tema muutumist esteetiliseks kultuuri- ja loomekeskuseks. Siin salvestati mitu saadet raadiosarjast ”Ööülikool”. Hakkasid toimuma kontserdid väliskeskkonnas ja siseruumides, kus astunud üles staarid. Nende kõigi sõnul olevat siin väga hea müstiline aura. Oli juhus, kus allikalättel seistes sündis noortel muusikutel laul, mis viivitamatult saalis ette kanti. Siia leidsid tee lavastajad ja näitlejad, etendusid populaarsed vabaõhuetendused suurele publikule. Kunstnikudki leidsid siin omale sobiva nurgakese oma oskuste lihvimiseks ja loomingu valmimiseks. Populaarseks muutusid suvised joogalaagrid. Tallinna koolilastele korraldati haridusprogramme ja puhkelaagreid, viidi läbi loodusõpetuse tunde. Esna mõis rakendati mitmekülgselt ühiskonna teenistusse. See oli uue omaniku poolt ääretult tänuväärne missioon ja tema sai seda kõike lubada. Need väärikad investeeringud teevad talle ainult au.

 

***

Viimati külastasin koos isaga Esna mõisa juuni lõpus 2022. Siledad asfaltteed viivad nüüd otse mõisa teeotsa. Meie ajal olid nende asemel auklikud kruusateed. Kõik oli ilus. Peahoones toimus mingi muusikaline ühistegevus. Lahtistest akendest kostus viiulimängu, hääleharjutusi ja laulu. Seetõttu me siseruumidesse ei pürginud. Õues kõik õites ja lõhnavalt haljendamas. Külastasime harjumuslikult metsapoolset allikakoske purde juures ja võtsime mõned fotod ses tammepargiga palistatud imelises looduses.

Väljasõidul mõisa juurest alleega ääristatud kitsal teel pöörasin pilgu vasakule. Endiselt seisis seal heinalagendikul suur kivihoone, kus omal ajal tööriistu ja masinaid hoidsime ja mille taga ma sinise Belarusiga heina kaarutasin. Seesama ajalooline sisse- ja väljasõidutee, kus on filmitud paar episoodi Eesti kultusfilmis ”Ideaalmaastik”. Selles filmis taheti muuta maa ideaalseks. Ka meie pere püüdis Esna mõisast jõudumööda kujundada ideaalset elukeskkonda. Ja see uus mõjukas omanik koos idealistidest unistajatega ihales siin rajada oma ”ideaalmaastikku”.

Me kõik andsime omas ajas oma panuse hüljatud Esna mõisa ärkamisse.

 

Andre Tamm

Esna mõisaga seotud 1996-2004