Järvamaa ajalooline kultuuriväärtus, loomeisikute inspiratsiooniläte, loodushariduse ja huvigruppide tegevuskeskus Esna mõis tähistab 2023. aastal oma 400. juubelit. Külastasin seda kunagi oma perekonnale kuulunud kaunist paika 21. juulil ja jagan lugejatega mõningaid mõtteid, mis virgutavast visiidist vaimuvalda voolasid.
Elegantne Esna mõisakompleks koos pilkupüüdva pargiala ja meelitava metsaõhustikuga on suunanud mu vaimuvälgust väestatud sulge juba mitmel korral. Olen kirjutanud sellest paeluvast Paide lähedasest paigakesest ühe memuaari ja ühe luuletuse veebikeskkonda, mis paljude lugejateni jõudnud. Peakangelase väärika juubeliaasta puhul kerin mõttelõnga regiooni veetlevast vaatamisväärsusest veelgi pikemaks.
Juulikuu vaikne hommik. Öiseset vihmast kastetud Vao küla krundil seisva maahäärberi hommikusöögilauas otsustame, et pärast einet võiksime teha väljasõidu Esna mõisa, mis kilometraažilt lähedal ja hingele lähedane. Ilmateade tõotab juba kella üheteistkümneks vihmavalangut, nii et jõuaksime kuival ajal ära käia. Liiatigi satun mina Tallinnast siia maile harva. Tunnen tungi kättelangenud võimalust ära kasutada. Lauast tõustes valmistume ja stardime kaaslase sõidumasinaga üksmeelselt valitud marsruudile, pagasiruumis ettenägelikult kaasavõetud kummikud ja turgutavad pudeliveed. Plaanime matkata mõisatagusest tammikust allikakoseni ja sealt edasi metsakabelini, juhul kui sealsed jalgrajad on ikka piisavalt niidetud. Kunagi niitsin mina seda maalilist matkamaastikku punase müriseva murutraktoriga, kui perekond kogu kompleksi haldas. Autosõit kulgeb mööda vanu tuttavaid käänulisi külateid, mis vahepeal saanud oma pinnaks asfaltkatte. On lootust reisi õnnestumiseks, sest vahelduvast pilvisusest hoolimata jäävad aknad piiskadest puutumata.
Pargime masina tuttava mururiba piirile kivihoone ees, tõmbame jalga säärikud, lonksame pudelist vett ning asume teele. Peahoone ühe otsa juures läheneb meile sõbraliku olekuga majordoomus, kes mõisal pidevalt silma peal hoiab ja selle igapäevast heaolu korraldab. Ajad muutuvad ning ajas on see koht leidnud omale uusi haldajaid, valvajaid, korraldajaid. Kätleme toreda vastuvõtjaga, vahetame vähesed viisakusväljendid, siis edasi peahoone taguse tammepargi poole. Osa rohumaast on niidetud, osa lastud takistuseta kõrguda, et õitseksid õied, lehviksid lehed ja leviksid aroomid. Väga mõistlik! Õnneks on kitsad loodusesse juhtivad jalgrajad madalaks pügatud, et lust seda märga pinda tallata. Seda teed on käinud koha omanikud, elanikud ja töölised läbi sajandite, jättes rohelust silitavate ajastutetuulte mäluhoovustesse hõljuma osa oma mõtteist, unistustest, lausutud sõnadest.
Enne allikakoske ja sillakest näeme siledal vetepeeglil vaatemänguliselt liuglemas luigeperekonda, kes fokusseeritud nutikaameratesse talletatud saavad. Sillaalused kopratammid karge veekogu vooluteel pakuvad omaette pilti. Usinad loomakesed on ikka suure töö ära teinud. Ma polnud vist sillast edasi metsakabelini jalutanud aastast 2005. Toona sai siin käidud lumerohkel talvel jõulupühade aegu, kui kabelis küünlad särasid ja rahva hulgas keegi kasukas tütarlaps armsasti flöödipala esitas. See oli pime romantiline metsaõhtu, millele järgnes pidulik kultuurne teeõhtu soojaksköetud mõisahäärberis, soojade südamete seltskonnas. Tol õhtul joodud pärnaõietee oivalist maitset ma ei unusta. Nimetatud hubase koosviibimise minevikust pealkirjastaksin täna ”Taastatud tuled aegade akendes”.
Nüüd, niiskel juulihommikul on paljude ajarändajate jalgade poolt õnnistatud metsarada üksildasse looduslikku pühamusse nagu taasavastusretk. Kesk tihedat varjavat metsa, silmad puude vahelt seletamas madalat veekraavi ja üle selle kukkunud okstest puhastatud puutüvesid. Vana kabeliaia väravapostide vahelt sisenedes leiame kunagiste baltisakslastest mõisaomanike kodukalmistu, mida kaitsevad aristokraatlikud, ajahambast puudutatud kivi- ja raudristid. Siin passiks pidada pikki põnevaid loenguid ja seminare. Rääkida imetabaste inimeste elust ja panusest paikkonna arenguloosse. Need Eestimaa saatust mõjutanud huvitava haritud rahvakillu suurkujud väärivad unustamatut mälestust, siin lahke looduse rüpes. Iga üksik sõna hauaplaadil ja ristil aitab seda hoida. Ja neid sõnu plaatidel ja ristidel on käinud elustamas puhkajate järeltulijad Saksamaalt. Müts maha selle tänuväärse teo ees! Kabeli avatud uksest astume kõrge kõleda lae alla, rõskete seinte vahele, kivisele põrandale ning austame mõttes kõike siin olnut ja säilinut. Hea, et niigi palju on ajaproovile vastu pidanud ja hea, et seda akustilise kõlaga sakraalhoonet ja linnulaululist ümbrust kodumaal ja Euroopa tasemel meeles peetakse.
Me pikalt ei peatu ja liigselt ei tseremoonitse. Jätame viivuks varju pakkunud vaimse templi seljataha ning sama pikalt looklev metsatee juhatab meid tagasi mõisapargi suunas. Kosutavas metsakümbluses kulgejaid uudistavad mitmevärvilised ligilendavad liblikad, laisalt venivad teod ja pinisevad sääsed. Loodus elab siin ja sellest on ainult suurt rõõmu. Allikasilla juures ronin kivilt kivile alla vetevoolu lähedale ja loomulikult kasutan juhust pesta käsi ja nägu. Looduse väest laetuna naaseme džunglit meenutava viimase sirge kaudu peahoone tagusesse tammikusse, peagi ka maja endani. Põikame teatud suunal vaatama muutusi. Metsikut võsa on vähendatud, lisa-alasid avardatud. Muutused on meeldivad ja meeliülendavad. Kogu keskus on heades kätes.
Auto juures vahetame taas vähesed viisakusväljendid majordoomusega ja jätame head aega. Väljasõidul võlub vaadet ilus pisike aiamaalapike ja selle lähedal kenasti laotud küttepuude virn.
Ja saigi teoks see külaskäik Esna mõisa maile, kus minu osalusel 1995-2004 raadati, koristati, arendati. Panustati selle unikaalse leiu päästmise, kindlustamise, säilitamise nimel nii, et ei vaadatud kella ega murdutud väsimusest. Kus uued omanikud on kujundanud tänavuse sünnipäevalapse mitmeotstarbeliseks eneseotsingute- ja teostuse oaasiks Järvamaa looduse lummuses. Kus loomeinimesed ammutavad rammusat väetist oma vaimuseemnete magusateks viljadeks.
Palju, palju õnne, eriliselt esinduslik Esna mõis, 400. juubeli puhul!
Andre Tamm
