See kõik algas ühest katkisest mängukonsoolist, mille ma keskmisest uudishimulikuma ja tehnikahuvilisema emana oma laste silme ees lahti kruvisin. See, mis peitus massiivse plastikkorpuse sees oli, tagasihoidlikult väljendudes, nii kuradi ilus. Kui palju sära ja värve. Kui lihtne oleks olnud ära visata seda musta plastkarpi. Aga nüüd, kui olin näha saanud säravrohelist hõbedetailidega mikroskeemi, polnud äraviskamine enam variant.”Kui vaid saaks selle detailitäpsuse ja värvide sära valada kivisse ja teistele ka näidata”. Ja saigi.

Meile meeldib mõelda, et Eesti on e-riik selle kõige paremas tähenduses. Paraku kaasneb tohutult kiire tehnoloogia arenguga üks ebameeldiv kõrvalprodukt – e-jäätmed. ÜRO andmetel on viimane mahult kõige kiiremini kasvav olmeprügi element. E-riigina peaksime ja saaksime sellele teemale rohkem pühenduda. Mina alustasin probleemi esile tõstmisest, aga ära saab teha veel palju. Tarbijatena võime valida võimaluse püüda oma koduelektroonikat parandada ning mitte sirutada käsi kohe uue ja parema poole. Riigi tasandil võiksime suunata rohkem helgeid päid ja ressursse e-jäätmete käitlemisest mõtlema ja uusi ning paremaid ümbertöötlemise võimalusi otsima.

“Suurim risk meie planeedile on uskumus, et keegi teine päästab selle” (Robert Swan).

See ilu on valminud vanadest CD- ja vinüülplaatidest, mänguasjadest ja koduelektroonikast kätketes endas väärtustava taaskasutuse põhimõtteid,aga ka lugu sellest,kuidas kunagi oma kasutajaid teenisid.