Ma olin 90. aastate alguses varateismeline ja kuna kõik ülejäänud olid hommikust õhtuni tööl, aga minu koolipäevad lõppesid üsna vara (või siis algasid hilja, sõltuvalt sellest, kas tegu oli parasjagu hommikuse või õhtuse vahetusega), siis olin ma tänaste varatiinekatega võrreldes ilmselt üsna palju rohkem omapäi kodus, Tallinnas Narva maanteel asuva 1930. aastate kivimaja kolmandal korrusel.

Omapäi kodus olemine tähendas mingist hetkest alates söögitegemist ja uusi söödavaid asju, mis 90. aastatel kodudesse laekuma hakkasid: alguses välisabi-pakkidest pärit veidra kujuga makaronid ja kartulipudrupulber, aga kohe varsti ka teismelist kuude kaupa köitnud ja toitnud kalapulgad. Ootamatult tekkisid kusagilt uued toiduvalmistamisvõtted: oma esimesed friikartulid tegime me kindlasti alles üheksakümnendatel.

Ühesõnaga, olin ühel päeval kodus ja hakkasin friikartuleid tegema (ausalt üles tunnistades: umbes kuuendat päeva järjest). Kartulid kooritud, pott õliga tulele; kartuliribad sisse visanud, suundusin korraks teise tuppa. Kui tagasi kööki jõudsin, oli õli potis just põlema lahvatanud. Haarasin põleva poti pajakinnastega kätte ja seisin köögis, mõeldes võimalike lahenduste peale. Variant A, avada köögiaken ja visata pott õue, tundus kahtlane, sest köögiakna taga oli Narva maantee ja trammid-autod-jalakäijad. Loogiline variant B, tõsta kogu õnnetus vanni, ei tulnud paanikas pähe. Mingi arusaamatu mõtte ajel transportisin kogu leekides kaadervärgi lõpuks maja koridori, sest meenus, et seal on kivipõrand ja see tundus kõige ohutum keskkond. Nii ma siis seisin seal ja vaatasin, kuidas friikartulilõke põleb, kuni ootamatult saabus alumiselt korruselt naabrinaine, soliidses eas korpulentne ohvitseriproua, kes käskis mul viivitamatult potikaane tuua ja selle siis mõningast nördimust välja näidates potile peale pani, misjärel lõke loomulikult otsekohe kustus.

Kuuldavasti olevat ta pärast mu emale öelnud, et kui lapsed ikka üldse *peavad* kahtlasi uusi toite valmistama, siis võiks neile enne vähemalt elementaarseid tuleohutus- ja turvavõtteid tutvustada. Ja füüsikat.

Põlenud potist jäi koridori mustvalge-ruudulisele kivipõrandale igaveseks tuhmjashall ring, mistõttu mind tabab alati fantoom-isu friikartulite järele, kui kusagil maleruudulist põrandat näen.