Lapsepõlvest meenuvad kõige eredamalt pealkirjas mainitud mänguasjad. Barbied olid loomulikult iga tüdruku unistustes – kes sai tavalise Barbie, kes värvitavate juustega Barbie jne. Igal suvehommikul helistasime sõbrannadega läbi ja saime õues majade vahel muruplatsil kokku. Laotasime teki maha, jagasime kordamööda valides Barbied ära ja asusime mängima. Eriti popp oli ise enda Barbiele riideid valmistada, kuna poes olid need kallid.
Monopol oli olemas mu sõbrannal, kelle ema elas Kanadas. Kuna mäng oli kallis, valmistasin selle esmalt ise paberist järgi. Mõnda aega hiljem tõi jõuluvana mulle mu päris oma Monopoli. Mäletan siiani, kui õhinas ma olin ja kuidas terve jõuluvaheaeg möödus Monopoli lainel.
Loomulikult oli ka unistusi, mis ei täitunud. Näiteks 500 krooni maksev Furby (rääkiv karvane öökulli laadne olend) jäigi unistuseks. Sama lugu oli Pilve-baleriiniga (sisuliselt Barbie nukk, kellel oli nöör küljes. Nöörist tõmmates tõusis ta õhku).
Küll aga oli unistus Tamagotchist nii suur, et selleks kogusin ma 100 krooni ise kokku. Mäletan selgelt, kuidas laupäeviti oli komme käia Anne turul (Annelinnas, Tartus) ja sealt ma enda Tamagotchi soetasin (virtuaalne koerake). Õnnelikud oli need, kellel olid kallimad Tamagotchid (rohelist värvi), kus oli võimalik valida kolme erineva looma vahel, kelle eest hoolitseda.
Mingi aeg olid populaarsed ka väikesed koerad, kes hakkasid nupust kõndima ja klähvima. Kogusin taas raha ja soetasin enda oma kohalikust kaltsukast. Kuna mulle koera ei lubatud, olin selle mänguasja üle eriti õnnelik. Panin rihma kaela ja käisin temaga tänavatel jalutamas.
Üldiselt olime lastena leidlikud. Loomulikult meisterdasime ise endale pabernukke. Lisaks keerasime õega värvilisi traadijuppe inimfiguurideks (traadijupid leidsime isa töö juures raudtee rööbaste äärest). Otsisime ka ilusaid kivikesi ja mängisime nendega kodu.
Koolis oli popp koguda kleepse. Igal tüdrukul oli oma kleepsuraamat (kuhu sai kleepse kleepida ja neid sealt uuesti ära võtta). Vahetunnil käis suur kleepsude vahetamine.
Lisaks olid moes Lõvikuninga kleepsuraamatud, kus oli muinasjutt, mis oli teatud kohtadest poolik (selleks pidi kleepse juurde ostma, et need tühimikkudele kleepida).
Mul oli ka vedanud, kuna sõbranna, kelle ema elas Kanadas, omas mänguasju, millest me Eestis ainult und nägime. Tal olid Barbie autod, hobused, kaarikud, suur Barbie maja koos terve sisustusega kuni miniatuursete kahvliteni. Veel olid tal Polly Pocketid (karp, kus oli sees miniatuurne elamine ja nukud).
Viimasena meenus Pipi pesumasin – väike päriselt töötav pesumasin, kus ma sain nukkude riideid sees pesta :)
