1990ndatel oli Tartu suviti alati inimtühi ja vaikne. Mingil põhjusel olin toona juulikuus Tartus, pikutasin koos sõbranna ja Monastõrskaja Izbaga Toomemäel, tõenäoliselt virisesime unise Tartu üle ning otsustasime, et hääletame järgmisel päeval Prahasse. Miks selline sihtkoha valik, ei mäleta. Raha oli vähe, polnud isegi Euroopa kaarti, telefone, fotokat. Marsruut sai ebamääraselt paika: Läti-Leedu-Poola-Tšehhi. Seljakotti vahetusriided, magamiskott, pass ja reis algas.
Sellest reisist pole ühtegi fotot, suveniiri, ei külastanud me muuseume ega vaatamisväärsusi. Enamus aega möödud autodes loksudes või teel kõndides. See oli lihtsalt teelolemine, kus sai kogu aeg naerda. Sõime saia, sest see oli odav, aeg-ajalt lubasime endale ka kohvi, plastpudelisse sai kraanivett igalt poolt.
Tegin reisi ajal lakoonilisi märkmeid – maanteedel kirjutamine on nagu on. Ülestähendused on rutakad, ei mingeid sügavaid järeldusi ega uurivat pilku, seal on siseringinalju, teel kohatud inimeste kirjeldusi ja 22-aastase minu vaimukusi (jätan need „kõige vaimukamad“ kohad välja), millest ei saa tagantjärele enam aru, aga mõned suutsin ka lahti hammustada. Ei ole vahepealsetel aastatel seda päevikut kordagi lugenud – emotsionaalne ja nostalgiline tutvumine oli. Minu laps, kes sai ka seda lugeda, vaatas mind imestava pilguga.
Neljast A4 lehest niidiga kokku õmmeldud päevik kannab pealkirja „Mummiauku naeratuse eest“.
Mummid olid tõenäoliselt krattide ja metsahaldjate kõrvalt rahvausundi loengutest kõrvu jäänud ning sealt ka mummiauk. Millist koledat või ilusat kohta see sümboliseeris, ei mäleta.
Luulesõbrana on reisipäeviku alguses ka Alverile toetudes moto välja mõeldud: „Ja Prahasse kui mõte mängis, nad sõitsid ratasetega sängis.“
Esimene päev. 14. juuli
Esimene auto ja kindlustusagent Andrus, kes meeleheitlikult meie elusid 100EEKi eest kindlustada tahtis. Saime Viljandisse.
Järgmine auto ja naljahambast vunts: „Kas te olete bänditüdrukud? Õpite? Einoh, bioloogia ja filoloogiaga ei ole minu kalafirmas küll midagi teha.“
/—/
Ja siis Eesti Mees: toon-toonis riided, juuksed võitud, kuldsõrmus ja nii kaunis auto, et Sirle, vana Tobu-Kägu, ei leidnud väljudes auto ukselinki üles. Saime Häädemeestesse.
/—/
Jalutasime Iklas piirist üle. Taas veitsa vehkimist ja tulemuseks 2 peatuvat TIRi meest Gena ja Sanja – sõbrad. Mina Gena autosse, Sirle Sanja omasse. Kompvekid, küpsised, mugav auto, Alla Pugatšova sensuaalne kähin, 2 magamiskohta ning veidi uudishimutsemist. Sõitsime Lätist läbi nagu ei midagi ja jõudsime u kl 24 Läti-Leedu piiri äärde, seal magasime mugavalt autos ja hommikul kl 5 sõit algas.
Kolmapäev
Lätis ei peatunud üheski linnas, Leedus samuti mitte, v.a põiepeatused ja bensiini võtmised. Leedust tean nüüd ainult nii palju, et seal on palju hobuseid, tukastamiste vahepeal lugesin neid tee äärtest kokku – sain 39.
/—/
Kl 14 jõudsime Leedu-Poola piirile. Need 2 toredat onkut meid kahjuks kaugemale viia ei saa. Aitäh! Kohe oleme üle ja hakkame Varssavisse hääletama.
Appi! Rõve poola piirivalve. „Kes see on?“ „Kuhu sõidab?“ „Miks?“ Milline turvatunne, ma abiellun ainult Poola tolliametnikuga, otsustatud.
/—/
Saime lõpuks üle piiri, saime üsna ruttu hääle peale. Väga kena inimene leedukas Genters. Viis meid Varssavist kuhugi edasi. Ööbisime suvalises parklas.
Neljapäev. 16. juuli. День добрый !
Äärmiselt ebaõnnestunud päev, täielik urruauk. Seal parklas oli üsna palju Läti ja Leedu autosid, isegi üks eestikas, aga meil oli vaja minna mingite Poola troppidega kaasa, kes tegid meile hea tünga. Mingis linnas tehti suvaliselt peatus ja soovitati meil minna vaatama mingit beautiful church`i /—/ Need, kes meid ära ei oodanud, olid autojuhid. Trall algas, ei teadnud, kus suunas linnas ajama panna, et õigele maanteele jõuda. Poolakad inglise ja vene keelt ei räägi, tormavad edasi ja vaatavad sust mööda, nagu sa oleksid nähtamatu sitajunn. Lõpuks leidsime 2 tüüpi, kes olid nõus rääkima. Saime linnast välja. Hääletamine, 10 km kaupa edasi sussutamine.
/—/
Lõpuks jõudsime piirini – Cieszyn, aga seda võisid ainult autod ületada, läksime siis piiripunkti, kust sai läbi jalutada. Umbes 23.30 olime Tšehhis. Jalutasime linnast välja ja keerasime mingile suvalisele heinamaale maantee ääres magama. Soe, selge taevas, värske õhk, hea uni.
Reede 17. juuli
Öösel hakkas sadama, ärkasime umbes kl 5 üles, läbimärjad ja külmunud, magamiskott, ihu ja riided hiiglaslikke nälkjaid (kutsume neid poola panideks) täis. Võtsime lonksu viina, et end käte värina saatel suuta riidesse. Vehkisime vihma saatel maanteele. Üks saiaautomees („A вы ещё свободные?“) võttis meid peale ja viis veitsa edasi. Siis järgmine auto ja saime lõpuks normaalse maantee peale.
/—/
Nii kaua, kui seal, ei ole me selle reisi vältel veel hääletanud. Sirle rääkis natuke jumalaemaga ning saime otse Prahasse. Imetlesime Tšehhi loodust ning vestlesime käte-jalgade ja vene keeles autojuhiga.
Leidsime odava hosteli ja saime toa. Hea nali: meie toa ukse peal on 2 lamba pilti. Käisime õhtul väljas, see oli liiast, pole ammu maganud ja söönud, pärast ronisime väsimuse tõttu sõna otseses mõttes peaaegu käpuli mäest üles.
Laupäev 18. juuli
Magasime – JUMALIK! Linnas jalutamine, 1 vein ja 2 saia. Prahas on ilusad lapsed ja sõbralikud koerad.
Nüüdsest on sissekanded täielikult kokku kuivanud, igasugune kribamise isu on kadunud. Raha sai otsa ja Eestis oli algamas Viljandi Folk, kiirustasime tagasi.
Pühapäev 19. juuli
Kl 17.30 ikka veel Tšehhis, Chezshynis. Jalgsi üle piiri. Tore vanamemm, kes annab meile saia ja teeb pai.
/—/
Jalutamine autode piiripunkti. Laulmine. Puhkamine. Auto, kus sees maikas jobu, kes tutvustab end korravalvurina ja küsib meie passe. Loll pinnimine. Kahtlustab maanteeprostitutsioonis. Käsk kahe päeva jooksul Poolast kaduda.
See mõjus nii absurdsena, et ei osanud muud teha kui naerda. Maanteedel olid tõesti prostituudid, aga ükski neist ei olnud teksade, ketside, seljakotiga nagu meie.
/—/
Ilge vedamine – parklas 6 Eesti rekat. Väsimus. Koju.
Esmaspäev. 20. juuli
Palav. Autosõit. Väsinud. Umbes kl 19 oleme Poola-Leedu piiril. Passimine. Leedust läbi nagu niuhti. Samuti Lätist.
Teisipäev. 21. juuli
Kl 17 Tartus. Magada. Süüa. Ehk pestagi.
Folgile jõudsime, tore oli sealgi.
