Nendest tigusest kuulsin juba ammu, mitu aastata tagasi, kuna on olemas oht, et nende munad tuuakse siia välismaalt koos taimede ja puuistikute juurte ümber pandud mullaga. Ka hoiatati, et inimesed oleksid ettevaatlikud, ja kui neid mune ja teo vastseid oma aias näevad, siis need kohe kokku korjaks, ja umbes viieks minutuks keeva vee sisse paneks ja siis auku selle vee välja valaks.
Minu tuttav oli oma aia ümber sissepoole pannud lauad „püünisteks”, et teistest aedadest tulevad teod end nende alla üra peidaks, kui öösel tema aeda tulevad. Igal hommikul käis ta neid harilikke tigusid siis korjamas ämbrisse, mille põhja oli paks kiht soola pandud.
Ühel päeval helistas ta mulle, et oli oma püünisest leidnud mingid imelikud „ussid” peenikesed ja pikkust 1,5 cm. Läksin vaatama ja need tõesti polnud teod. Arvasime, et need võivad olla need Hispaania teeteo vastsed, mille eest aiapidajaid hoiatati. Ütlesin, et ta läheks kohe kohaliku ajalehe toimetusse ja paneks sinna teate, et aiapidajad teaksid valmis olema, ja kui neid näevad, siis korjaks ära, ja hävitaks nad keeva veega enne kui nad aias paljunevad. Tema arvas, et vast on parem, kui ma ise kirjutan lehte sõnumi. Tegin seda ja viisin ajalehe toimetusse, kus aga arvati, et see pole midagi aktuaalset ja see hoiatus ajalehes ei ilmunud.
Ja siis leidsin oma aiast sellise pruuni pikliku limuka ühe lillepoti alt. Teadsin, et see ei ole harilik limukas, sest selleks oli see liiga pikk. Igatahes pistsin ta kinnisesse purkki, keetsin keeva vett ja valasin selle talle peale ja kui ta seal enam mingit elumärki ei ilmutanud, siis lasin ta koos jahtunud veega WC potist alla. Nüüd oli mul juba „kohustus” igal õhtul oma aias ringi vaadata, ega aeda pandud püüniste alla pole keegi peitu pugenud. Kui oli, siis korjasin need purki ja kuna ma iga kord vett keetma ei läinud, siis jäid need lihtsalt kaanega suletud purki ringi roomama. Kord nad olid mul seal purgis paar päeva seisnud, siis nägin, et nende asemele oli siginenud hoopis purgi põhja mingi sogane must vedelik. Need teeteod olid eritanud mingist eritist, millesse nad ise ära surid.
Järgmised teod panin, puulaastuga, samasse purkki, selle sodi sisse, ja hommikuks oli seda sogast vedelikku purgis rohkem, kui oli olnud eelmidel päeval. Sellest sain aru, et ma saan nad nii paremini hävitatud, kui keeva veega ja hakkasin siis neid, kui aiast leidsin sinna purkki juurde panema. Alati kui kaane avasin, siis tuli sealt jälki haisu.
Sügisel esimeste külmadega, muutus mu teo saak kesisiks, kuid panin tähele, et maa peal olid mitmel pool umbes 3-4 mm laiused augud. Nähtavasti olid nad pugenud maa sisse talve eest varjule. Purgi, kuhu olin neid varem kokku korjanud, jätsin talveks sellisesse kohta, kus ta korralikult läbi külmuks, lihtsalt, et vaadata mis neist saab. Mitte midagi ei saanud. Kevadel, kui see „solk” seal purgis oli üles sulanud, siis kaevasin pojengi juurika kõrvale augu, avasin jäledalt haiseva purgi kaane ja valasin selle sisu kaevatud auku. Veega loputasin selle purgi veel mitu korda üle ja ka purgi loputuse vee valasin samasse auku ja lükkasin siis kinni. Nüüd oli purk mul jälle uue saagi ooteks valmis. Eelpool ma ei maininud, et kasutasin plastmassist, keeratava kaanega purki, sest see oli kerge kätte võtta, ka polnud libe, et oleks käest maha kukkunud ja siis, koos oma jälgi sisuga, katki läinud.
Kevadel küsis minult naabermaja elanik, et mida ma maast korjan. Vastasin, et neid teetigusid, mis mööda aeda vingerdavad, (kuigi nad liikusid peaaegu alati otse, kuni mingi takistus neile vastu tuli, mille ees nad siis suunda muutsid, et jälle otse edasi roomata). Mulle öeldi, et nende aeda on ka mingid koledad ussid ilmunud, kes eriti õhtuti ronivad ringi. Alati peab hoolega vaatama, et neile mitte peale astuda. Kui asi nii edasi läheb, siis ei julge enam korterist aeda jalutama minna. Ütlesin, et korjaku need ussid siis kokku ja hävitagu ära, siis neid ei ole nii palju. Sain vastuseks, et miks tema peab korjama, see on ühistu aed, ja las ühistu esimees tegeleb nendega. Kui nii, siis nii, ähmasin vaid käega, ja lõpetasin jutuajamise. Kui neil on selline arusaamine, siis mina pole küll mitte see, kes seda muutma hakkab.

Ja nii olen ma juba mitu aastat neid „jälkusi” purki ajanud. Isegi keldrist leidsin enne talve tulekut mõned 7 cm pikkused isendid. Need läksid kühvlile, ja sealt WC potist veega alla. Keldri õhutusaugud said omale ette tihedad võrgud ja sealt enam need teod keldrisse ei saanud. Kuid, ei ole midagi kindlat siin maamuna peal. Talvel olid jälle mõned teod keldris. Neil, teetigudel, on üks hea omadus, nad jätavad endast alati järgi hõbedase jälje, ja siis on hea näha, kust nad tulnud on. Vaatasin siis selle hõbedase jälje järgi, et kutsumata külalised olid tulnud KARTULI SALVEST. Kui ma siis leidsin kartulite seast mõne õõnsaks söödud kartuli, siis oli teada, kuidas nad ka veel ennast levitada oskavad, sinna, kus neid ei oodata, ega pole tarvis. Tänavu suvel tuli meie majale uus katus peale teha. Tegimegi. Ja mis te arvate, kelle me leidsime ühe vana katuse plaadi alt? Loomulikult, korraliku suurusega, HISPAANIA TEETEO!

Nüüd on see teetigude probleem päevakorras ja õpetatakse, kuidas ja kust neid tuleb otsida ja korjata. Kui mingi anum täis, siis võib viia väikeloomade krematooriumisse põletamiseks. Õpetatakse ka seda, kuidas keeva veega neid ämbris saab surmata. Et nad on maiad õlle peale ja ronivad ämbrisse, kus õlletilk sees on, kuid teist päeva nad selles õlle tilgas olla ei taha. Aga kui panna hommikul see ämber õhukindlalt kinni, kuhu öösel teod sisse on roninud, vast surevad siis ära samuti kui minu purgis.
Kui oleks siis, kui need esimesed teated sellest Hispaania teeteost päevakorral olid, oleks ka õpetatud, kuidas nendega hakkama saada, vast siis poleks neid praeguseks nii palju olnud ega nendega nii palju probleeme tekkinud.
Nüüd on tulnud välja, meie oma kohalik liik MUST SEATIGU, mida ei tohi teetigudega segi ajada, sest need kuuluvad kohaliku liigi alla, ja on oma väljaheidete poolest maapinda väetavad, nagu mõni päev tagasi raadiost õpetati.
Paluti enne ikka kindlaks teha, millise teoga on tegemist, ning pildistada ja siis uurida kas ikka on võõrliik. Aga selle ajaga on teie salati peenrast vaid must muld ja salati juured järgi jäänud, seni kuni kusagilt asutusest saabub vastus teie dilemmale, kas on ikka õige liigiga tegu. Paluti pildistada teetigu looduses ja lisada juurde, kus seda elukat on nähtud ja siis saata kusagile, kus see leiukoht kantakse kaardile ja antakse teada, kus neid teetigusid leida võib.
Mine tea, äkki olen mina ka hoopis valesid tigusid, valest kohast hävitanud ja pean trahvi maksma, sest ma pole eelnevalt teadustanud, KUST ma olen neid tigusid juba mitu aastat hävitanud. Ainus asi, mis mind kurvaks teeb, et see teetigu aiast naati süüa ei taha. Seda toitainet leiduks talle minu aias piisavalt, sest ma olen juba nii vana, et ei jaksa iga naadi ees kummardada, ja ta koos juurtega mullast välja kiskuda.
Minu aias tänavu aasta pole neid teetigusid mujal näha, kui puuriidas puude vahel ja kuuris vahel ringi liikumas. Eelmisel aastal oli neid rohkem, sest siis sai ka muru veidi tihemini (3 korda aastas) niita, paistab, et sellele teeteole ei ole just kõige meeldivam kasvavate taimede varte vahel ringi liikuda, mis neile söögiks ei kõlba. Igal õhtul lähen oma õuele, kus teod naabri koristamata hoovist naabermaja lillepeenarde poole lähevad, et seal maiustada. Ka on seal muru nii madalaks niidetud, et peaaegu muld koos rohu juurikatega on näha. Nii käin siis sealt, oma õuest, teetigusid purki korjamas enne kui nad naaberaeda jõuavad. Erilist vajadust selleks nagu poleks, kuid eks see ole ka nii nagu hasart mäng. Mitu tigu täna kätte saan!
Purgis aga laagredavad need teod ikka seni kuni purk pilgeni täis saab, ja keegi enam sees endast elumärkki ei anna, siis labidaga auk järgmise pojengi juurte alla, ja purgi sisu sinna. Ja kuidas pojengid mind selle eest, oma kaunite õitega tänada oskavad!
Aga mina korjan neid ikka nii, nagu alguses tegin, kuid nüüd on mul tigude purki ajamise laastu asemel ikka korralikud näpitsad. Progress peab ju olema!

Mul on lihtsalt neile aiapidajatele, kus on teeteo levimise piirkond, ettepanek. Miks lasta mullarammul niisama ringi jalutada. Püüdke kinni, pange õhukindlasse anumasse, laske neil seal siis olla, kuni neist on saanud mingi haisev vedelik, ja siis see mingi lille või põõsa alla maasse kaevata. Proovige järgi, vast tänavad ka teid lilled ja põõsad väärtusliku loodusliku väetise eest!