Oleme Eesti pere, kes kliimapagulastena talved Hispaanias veedab. Märtsi keskpaigas võttis Hispaania kasutusele karmid meetmed viiruse leviku tõkestamiseks. Levitati väga palju infot ning suhtuti epideemiasse väga tõsiselt. Samal ajal Eestis oli olukord tunduvalt optimistlikum. Tundus,et vaadatakse kõrvalt, mis mujal maades toimub. Ja siis korraga hakkas ka Eestis elu kihama. Paanikanupp läks tööle ja iga päev kuulasime,kuidas välisminister soovitas Eestisse tagasi tulla. Esialgu me ei plaaninud ega tahtnudki tulla (märts ju külm talvekuu), kuid kui Poola piirid kinni pani, otsustasime liikuda. Tänu Saksamaa laevaühenduse loomisele, oli võimalus kodumaale jõudmiseks olemas. Otsustasime neljapäeval ja saime laevapiletid pühapäevaks.

Olin just eelmisel päeval käinud Hispaanias poes ja ostnud nädala toiduvaru, nii et kõik toorained tuli teele kaasapakkimiseks ära “töödelda”. Tegin lambapraadi, praekana, pannkooke, viineripirukaid jne. Olime teadlikud sellest,et teekond saab olema ainult sõitmine,vahepeatusteta ja huviväärsustega tutvumiseta. Hispaania ja Prantsusmaa olid samade arusaamade viiruse suhtes – ei tohi liikuda mõjuva põhjuseta, suletud on kõik kohvikud, pargid jne. Kui me pühapäeval Tallinki laevale jõudsime oli rõõm suur, sai sooja värsket toitu! Teekond oli tempokas ja Prantsumaal vajasime ka konsuli abi. Ka seal riigis muutusid korraldused iga päevaga, et mis eile lubatud, see täna enam mitte jne. Nii Prantsusmaa kui Saksamaa ööbimiskohtadesse tuli sissesaamiseks administraatorit “veenda”. Mõlemad ööd olid hotellides inimtühjad.

Perele ja lähimatele sõpradele teatasime oma otsusest reedel e-kirjaga, siis kui sõitu alustasime. Iga päev andsime kirjaga teada oma päevasest sõidukogemusest ning olukorrast Euroopas. Olime harjunud juba karantiiniga, seebitamiste ja distantsihoidmisega, samas ämm vastas (siis veel) meie kirjeldustele “ega ju sõda ole”. Tema suhtumine muutus paari päevaga.
Kojusõidul olles korraldasime ära oma Eesti logistika ja ettevalmistuse, et 2 nädalat karantiini saaks rahulikult kodus püsida. Palusime naabrinaisel hakata maja paar päeva varem tuulutama ja kütma. Eesti kodu on suviseks elamiseks mõeldud maakodu. Tema ostis meile valmis ka toiduvarud, mille osas juhtnööre andsin. Selleks hetkeks kui me Eestisse jõudsime olid kõik lähedased nõus ja saanud aru, et miks on karantiin oluline ning miks me kõigist eemale hoiame. Sõitsime ju siiski kõige suurematest viirusekollete piirkondadest läbi ning tulime rahvarohke laevaga.

Kõige enam jälgisime Eesti uudiseid Hispaanias olles, just seoses riigipiiride ja lennuvõimaluste kahanemisega seoses. Abikaasa ütles korduvalt,et tema ei karda viirust vaid seda olukorda,mis kaasneb. Mina kartsin viirust, ükskõik kas Hispaanias või Eestis, koduseinte vahel olles on minu jaoks piisav rahu ja turvatunne tagatud.

Olles pea 4 nädalat Eesti maakodus elanud, jälgime uudiseid vähe. Loomulikult jookseb info igalt poolt nutitelefoni,kuid pinget see enam ei paku. Vähemalt mitte nii nagu alguses, kui palusime lapsel tasa olla,et saaks valitsuse pressikonverentsi kuulata. Enamasti jookseb kodus “taustal” Skynews, internetis jälgime Hispaania uudisteportaale ning abikaasa kuulab ka Saksamaa uudiseid. Kodus käib paberkandjal Eesti Päevaleht ja Maaleht. Kui meelde tuleb, vaatame AK uudiseid. Raadiot ei kuula.

Meeldinud on koroonaaja naljad nagu “Halleluuja, Jeesus on ülestõusnud! – Oh, kas tal oli ka koroona?” ja igasuguses sotsiaalmeedia klipid sellest,kuidas koroonaaja lõpuks oleme me kõik paksud ja karvased.
Meediakäsitlused wc-paberi teemadel, maskide mõttetuse/mõttekuse osas jätavad mind külmaks. Samas on mulle meeldinud Marek Strandbergi videod (Postimehe portaalid), lihtsad ja arusaadavad.
Olulised teemad on vaimne tervis, kooliharidus, e-teenused ja postiteenused. Ei loo minu silmis väärtust ka info testimiste ja surmade statistikast.
Sotsiaalmeediast kasutan Instagrami, väikese sõprade grupiga infot jagades. Kirjeldan piltide kaudu meie pere igapäevaelu. Lähedastega helistame ja teeme videokõnesid nii nagu ikka, oleme ju igaastaselt kuude kaupa Hispaanis.

5 aastane poeg saab koduseid ülesandeid nii Hispaania koolist kui Eesti lasteaiast, lisaks ka Hispaania eripedagoogilt. Teeme neid igapäevaselt, et hoida rutiini ja püües ise lapse arengut toetada. Hispaania eelkool on raskem, seal tuleb arvutada,lugeda-kirjutada; samas Eesti lasteaed on loomingulisem ja mängulisem. Meie lapsele sobivad Eesti ülesanded paremini, samas igatseb ta Hispaania sotsiaalset keskkonda.

Maakodus on meil külas käinud lähemad sugulased, kokkuleppel ei ole kedagi tuppa lubanud ning aega veedame õues, distantsi hoides. Naabrinaine oli meile karantiiniajal ka kulleriks, nüüd aga käime keskmiselt kord nädalas ise poes. Rohkelt kasutame e-poest tellimise võimalusi ning kohalikke teenuseid. 2 kullerit ja 1 postiljon on meil regulaarsed “külalised”. Toetame piirkonnas tegutsevaid talunikke oma tellimustega, kes kauba kontaktivabalt koju toovad. Olen väga palju söögitegemises arenenud nende nädalatega. Kui leiba olen aastaid ise teinud, siis nt pasteeditegemise õppisin nüüd ära.

Igapäevaelu on paika loksunud. Minu elu koduse emana pole palju muutunud, samas laps on harjunud, et kuigi isa on kodus, töötab ta kodukontoris ning teda ei tohi segada. Alguses oli jagelemist rohkem, et piirid ja reeglid paika saaks
Oleme rahul, et tulime Hispaaniast ära praegu, kuna teadmatust on jätkuvalt nii palju. Eestis maal olles on lapsel palju toredam ja rohkem õues mängimise võimalusi kui Hispaanias väikeses siseõues. Samas oli meie ümberkolimine nii äkiline, et sobivaid riideid ei jõudnud hankida. Lapsel on saabaste asemel kummikud ja vanaema kudus kiirelt villased sokid sisse ning saatis pakiautomaati. Kuna meie Eesti “suvehooaeg” algas paar kuud varem kui tavaliselt ja kestab teadmata aja, siis valmistun täie mõnuga aiandushooajaks. Samuti võtsime esimest korda elus endale 4 kana. Sätime oma elu võimalikult paikseks ja toredaks järgnevateks nädalateks ja kuudeks. Tore oleks sõpru näha, aga oleme harjunud sotsiaalsed olema suvekuudel, nii et teiste jaoks oleksime me nagu jätkuvalt Hispaanias. Kihk reisida on alati ja unistame sellest,et saame oma Vahemereäärset kodu külastada õige pea ja veidi rannamõnusid sel aastal ka ikka nautida.

Elu on näidanud,et me saame kõik toimetused maal tehtud, saime auto kohalikus töökojas parandatud, küttepuid kiirelt tellida, kaup tuuakse aia taha jne. Internetiühendus on õnneks korralik ning abikaasal tööd jagub. Oleme terved ja meie lähedased ka. Tahaks loota,et nii jääb.