Arvan, et aasta oli umbes 1978. Sõitsime täditütardega Tallinnast Keilasse. Kloogaranda sõitvas rongis oli vähe rahvast. Kõrval reas istus Uno Loop oma naisega ja nende vastas veel üks abielupaar. Vanades, puuistmetega rongides, olid suvisel ajal kõik aknad avatud. Keilasse jõudes täitus vagun valge hõljuva jahuga, sest rauteeülesõidul oli jahukombinaadi auto kraavi sõitnud. Õhk oli korraga paks. Raputasime juukseid ja olime üllatusest jahmunud. Saabunud vaikuses kõlas Uno Loopi hääl : “Aina paremaks läheb!”. Meie, teismelised tüdrukud, hakkasime pidurdamatult naerma. Laulja vastas istuv naine müksas küünarnukiga oma meest ja nad vaatasid meid heldinult.
Umbes kolmkümmend aastat hiljem rääkis mulle ämm, kuidas ta sõitis rongis oma mehega ja Uno Loop oma prouaga, kus kolm tüdrukut ohjeldamatult naersid. Ütles, et müksas meest ja ütles: “No vaata, kus tüdrukutel on lõbus.”