Ma olen lapsest saadik nii hirmsasti arste ja kogu meditsiini kartnud, et igaks juhuks väldin igasugust haigeks jäämist, nagu vähegi saan. Seitsmeaastaselt põdesin leetrid läbi ja oleks peaaegu looja karja läinud nendega, edasi otsustasin, et aitab. See oli 1965-66. aasta vahetusel. Hiljem on mõnikord ikka juhtunud, et kurk valutab või mingi nohu ronib kallale, no ja tolmuse töö peale on mitu korda bronhiit juhtunud, mis tekitab vähemalt paarikuise tapva köha- no teate, ei ole tore! Nohu vastu avastasin seesuguse nõksu, et nii kui tunnen, et ta tahab tulla, hakkan toorest ingverit närima. Ja sellest ajast peale, kui poodi ingver müügile ilmus, ei ole minul üle kahe päeva nohu olnud. Aga aegajalt kõigest hoolimata üks või teine kehaosa ikka tikub märku andma, et ta on olemas ja kogu selle jama tõttu olen aastakümnete jooksul põhjalikult kõiksugu ravimtaimi ja nende toimeid tundma õppinud ning uurinud ka igasuguseid muid rahvaravi nõkse. Paar aastat tagasi, kui üks Ukraina kiropraktik mu selgroo paari seansiga paika ragistas, hakkasin peaaegu juba uskuma, et ehk mu mure väga peatse teispoolsusesse lahkumise pärast võib ka kergelt liialdatud olla.
Borrelioosi paraku olen mitu korda põdenud ja ühe kergemat sorti entsefaliidi ka, aga üldiselt olevat mul üldise immuunsusega kõik üsna hästi. sellele sain kinnitust, kui kuuldused uuest vaenlasest juba nii häirivaks muutusid, et päriselt meditsiini poole pöördusin.
Oli ka viimane aeg. Mu arst on lätlane ja järgmisel nädalal läks piir kinni.
Üldse on 13. kuupäev ja reede mul alati õnnepäev olnud. Samal päeval jõudsin veel juuksuris ära käia ning võid, pekki, ACE pesuvalgendit- klooriga!, mitut sorti jahu ja muud nipet näpet hankida. WC paberit võtsin ka kaks pakki, igaks juhuks, pärast kuulsin, et normaalsed inimesed ostsid ikka kahekümne paki kaupa. Ja hakkas teda kuluma küll rohkem kui varem, sest nüüd mina omaenese kodus ka enam ei aevasta, ega köhi, kuidas juhtub, vaid kraban kohe jupi paberit, kui köha peale tuleb ja siis see nutsak pärast lendab kohe pliidi alla. Ning kõiksugu pindasid on hea pühkida kloorivees niisutatud paberi, mitte lapiga, aga pühin ma neid kindlasti kümme korda sagedamini kui varem. Külapoest toodud kaup lendab kohe kraanikaussi seebi- ja kloorivette, ajaleht seisab postkastis kaks päeva, toas käib ikka triikraua alt ka läbi. Raamatukogust saab desinfitseeritud pakke tellida, aitäh.
Teisel nädalal peale eriolukorra algust ärkasin ühel ööl juhusliku köhahoo peale, kargasin voodist välja, jooksin kööki, keetsin kuuma kasulikkudest rohtudest teed, valasin kõvasti Carmolist ka sinna peale , vahetasin kogu voodipesu ära, käisin ise pesus, panin puhta öösärgi, jõin tee ära ja hommikul lajatasin leiva peale topeltportsu küüslauku. Endal hakkas ka naljakas juba lõpuks.
Eriolukorra algusest peale- kolme nädala jooksul- olen aevastanud umbes viisteist korda. Vanasti küll niisuguse asja üle arvestust ei pidanud. Ma ei saa endale mitte ühtegi külmetushaiguse moodi olukorda niipea lubada, sest üldiselt peaksin ma septembri alguses vanaemaks saama, aga kui mul juba üle kahe sümptomi korraga peaks ilmnema, siis võib juhtuda, et viskan lihtsalt tänu elavale kujutlusvõimele lusika igaveseks nurka ja ei saagi uue perekonnaliikmega tuttavaks. Aga väga tahaks, kindlasti on ta tark ja huvitav inimene, miks ta muidu siia ilma kehastumiseks sellise aja valis?
Tegelikult olen ise hakanud aegajalt elusse suhtuma, nagu suhtusin enne 1965-ndat aastat. Maailm on kuidagi uus. Kõik on kuidagi rohkem paigas, kui oli enne eriolukorda. Ma enam ei muretse, et elan mõttetut maaelu, et kõik tähelepanuväärne ja oluline toimub kuskil suures linnas. Varem oli kodu viimane koht, kus olla ja kodused toimetused viimased, mida teha. Olen suht käpard ja iga kord, kui midagi untsu keerasin, kordasin endale nagu absoluutset tõde, et kõik teised inimesed peale minu on võimelised tegema head toitu, nende köögirätikutel pole peale pesumasinast tulekut ainsatki plekki, nad ei tee oma riideid kunagi poriseks ja saavad hommikul tule pliidi alla alati ainult ÜHE tikuga. Ja ühtäkki ärkasin maailmas, kus enamiku teiste inimeste käsi käib kuidagi oluliselt kesisemalt kui minul. Püha vaim, mismoodi on võimalik istuda kodus mitu nädalat toast kordagi väljumata! Seni öeldi, et kolmkümmend minutit päevas peab värskes õhus liikuda saama, no mida, alla kolme tunni vähemalt ei ole minu puhul kunagi kõne alla tulnud…
Aga nojah, tööle peaks ka tegelikult jõudma. Muidu on mul selline töökoht, mida ma pean elu suurimaks loteriivõiduks, nimelt pean ühe suure talu aia korras pidama. Talu omanikud töötavad, kes välismaal, kes muidu kodust kaugel, saatuse irooniana meditsiinivaldkonnas muide, natuke sagedamini on kodus ettevõtjast noorem poeg ja temaga me võime küll hüpohondrikute duelli korraldada ning pole teada, kumb võidab. Kui enne käisin ikka lõuna ajal köögis kohvi joomas ning aegajalt tegin majas ka üht-teist koristustööd, siis nüüd on käsk sealt hoolega eemale hoida, võtan kohvi kodust ligi ja kui rääkimist on, siis hõikleme üle hoovi. Ei ole selle peale üldse kuidagi solvunud, hullult nalja saab, niimoodi räägime siin kodus ka kõigi sõprade ja tuttavatega. Mis teeb olukorra huvitavaks, on see, et paraku oli mul vanal ajal ennast siunates ja muu maailmaga võrreldes ühes asjas õigus- enamik teistest inimestest oskavad hästi autot juhtida, aga mul ei õnnestunud see mitte kuidagi, kuigi käisin viis aastat autokoolis, ja lõpuks loobusin selleteemalistest plaanidest lõplikult, leppides mõttega, et ju see on siis minu viis maailma päästa. Kodust tööle on 30 kilomeetrit. Esialgu saan veel ühe korraga nädalas hakkama, sõidan jalgrattaga sinna ja tagasi. Suvel hakkan ühes talu kõrvalhoones elama. Roheliste rattaretk jäi ju ka ära, mis seal ikka. Ainuke mure, et rattaretkega sõitis alati remondibrigaad kaasa, siin, kui vana Merida üles ütleb-koputasin praegu kolm korda vastu puust lauda, sest sülitada ei tohi- no ma ei tea, mis siis saab. Lähima rattaremonditöökojani on veel paarkümmend kilomeetrit lisaks. Ronin lõpuks bussi? Tasuta buss on muide, siiani sõidab tee peal muudkui mööda või vastu, bussijuhtide ees on piinlik juba, kõik ju enamvähem tuttavad! Ei, esialgu veel väntan, ehk saab kaalust maha, see kuradima koviid pidi ülekaalulisi armastama.
Aga muidu- ega siin muud polegi teha, kui lihtsalt mängu jälgida. Ahjah, vaatasin praegu kogemata kalendrit. Pidin eile just Londonisse lendama. Osalesin vanasti ühes rahvusvahelises koorilauluprojektis. Pidime selle nädala lõpus kokku jälle kokku saama. Nüüd polegi teada, kas neid toredaid inimesi veel kunagi näha saan. Hotell maksis juba raha tagasi, Ryanair ei taha hästi maksta, aga ega neilgi kerge ole. Mina olen vahepeal vähemalt ise leivategemise ära õppinud. Vot, selleks oli vaja nii vanaks saada ja eriolukord ära oodata…