Minu lapsepõlv jääb 90ndatesse. Ma leian, et see oli veel see aeg, mil asjadel oli veel suurem väärtus – kui mingi mänguasja said, siis sa mängisid sellega ööd ja päevad, sest see oli lihtsalt nii eriline.
Olles ise laps, siis ma ei tea, kuidas mu vanemad täitsid minu soove – kindlasti oli abiks see, et isa oli kaugsõiduautojuht ning sai välismaalt üht-teist tuua. Samuti onu käis mitmetel välisreisidel ning tõi huvitavaid kingitusi. Üks minu suur lemmik oli valge kass, mis tegi näu kui talle kaela alla vajutada. Mäletan, et sain selle ühel aasta jõuludeks, kuid ma ei lasknud tal väga palju näuguda, sest ma kartsin, et patareid saavad tühjaks.
Samuti omasin ma Pilvebaleriine – need on ka praegu minu 6-aastase tütre suured lemmikud. Mäletan kuidas telekast tuli ühel kindlal ajal Pilvebaleriinide multikas ning isegi see ei seganud selle vaatamist kui teleka pilt juhtus olema säbruline ning enamuse multikast pidid sisuliselt ise juurde mõtlema.
Ja mis me räägime – Mootorratturhiired Marsilt – multikas, mida vaatasid nii poisid kui tüdrukud andunult. Ma sihilikult ei ole hakanud neid vanu multikaid YouTube’st otsima, sest ma kardan, et ma rikuksin ära selle imelise mälestuse sellest, KUI lahedad need olid ning hakkaksin neid graafiliselt võrdlema tänapäevaste multikatega.
Kokkuvõttes olid 90ndad suurepärane aeg, mil väärtustati nii omavahelisi suhteid kui ka asju. Vahetamiseks sobis kõik – kommipaberid, kleepsud, udupaberid, Kinder-munade mänguasjad. Mul on peotäis üllatusmunadest pärit mänguasju endiselt ning neid ei ole võimalik võrrelda tänapäevaste üllatusmunade sisuga – nüüd on pigem harv juhus kui sa saad ühest asjast koosneva kujukese, mis on ka ilus ja tugev.