Ma arvasin et see on sama küsitlus mis enne. Tenno räägitud taaskasutusviisid nagu põrandalappideks kasutamine, materjali taaskasutamie, kampsunite harutamine on ju nii tavalised ja igapäevased asjad, mida ajast aega on tehtud. Ka oma vilditud käpikutes kasutan tihti harutatud lõngast kootud pitsilisi kudesid, kuna viltides ei saa arugi, et materjal pole uus.
Räägingi natuke oma viltimistehnoloogiast, milles leidmaterjalide taaskasutus mängib tähtsat rolli.
Paavli kaltsuka ja Uuskasutuskeskuse tekkides käisime emaga tihti harutamiseks sobivaid kampsuneid otsimas, kuid tänapäeval on raske leida isegi väikese villasisaldusega materjale. Kui materjal on vähegi karvane, saan ma seda viltimiseks kasutada, isegi, kui tegu on osaliselt sünteetikaga. Ma ei pea valeks sünteetilise materjali taaskasutust, kuna seda muul moel ümber töödelda on raske või võimatu, ent vildina teenib ta oma eesmärki hästi, lisades villale vastupidavust. Nii teenib ju käpik kandjat veel kauem.
Materjali villaga kokkuviltimiseks laotan ta, õige pool allpool, poroloonist madratsile ja kinnitan nööpnõeltega, seejärel laotan peale villakihi (esialgu õhukeselt, kuna käpikutele tuleb õmbluste katteks sisse ka teine villakiht.
Villakihi kinnitan kudumi külge pikkade pistetega ja tihti taaskasutan ka traagelniiti. Niiti saab osta suurte rullidena Uuskasutuskeskusest või Abakhanist aga Abakhani oma on väga pehme. Parimad on veneaegsed puuvillased niidid, mida veel aegajalt liigub, kuid mitte palju. Kui villakangas on ära vilditud, üritan niidid seega enamasti sealt võimalikult pikkadena kätte saada.
Villakandast lõikan välja kas kindaid või randmesoojendajaid enda väljanuputatud lõike järgi. Proovin paigutada lõiked nii, et raisata vähem materjali, aga järgijäänud vilditükke saab kasutada vildist lillede valmistamiseks ja neid omakorda muundada prossideks, juuksekummideks või kotikaunistusteks. Teinekord teen vilditükkidest mosaiigi, see töö sarnaneb Maroko meistrite keraamiliste mosaiikide ladumisega. Ta on päris tüüt u ja aeganõudev, kuid samas ka meditatiivne ning põnevat nuputamist pakkuv ülesanne.
Viltimist kasutan ka vanade esemete parandamiseks või õigem oleks öelda, taaskäivitamiseks, kuna ma ei paranda vaid katkist kohta, pigem loon uue materjali. Allpool on näha fotosid tööst, millega tahan saada näitusele Ette /Vaatlik. Pärast vanaaema surma jäid minu kätte tema imelised tikandid nagu padjad, pildid ja linikud, millest osasid oli purenud koi ja teisi ajahammas. Tahtsin vanaema kätetöö väärtustada täiesti uue tervikuna. Lõin vaibad, kus kasutasin lisaks teise vanaema isekootud ja minu ülevilditud püksiriiet aastast 1948, Mõisaküla villavabrikus lamba toorvilla eest saadud koolivormiriiet 1960ndatest, omaenda üldse esimest vilditud kangast, mis on läbi teinud mitu ümbersündi kõigepealt padjana, siis kotina, kuid leidis päris oma koha taaskord üles harutatult vaiba sees. Samuti näeb alumistel piltidel vanadest tööproovidest tehtud randmesoojendajaid (3. pilt), sukapükstest kootud sussakaid (2. pilt), Kardinajäägi ribadest valmistatud salle (4. ja 5. ); taaskasutuspoest leitud struktuuri, mida ise ei oska järgi teha, seega on hea seda kasutada valmiskujul (6. pilt); vanast second hand kampsunist tehtud randmesoojendajaid (7. ja 8.); minu enda ärakantud ja väljaveninud nuppudega kampsunist tehtud kindaid (9. pilt); samuti randmesoojendajate lõikeid (10.), ja parandatud teksasid, mille mu sõbranna laenas katsetamiseks ja harjutamiseks ja ütles, et need võib pärast minema visata, end kui valmis tööd nägi, tahtis tagasi, et kannab veel siis natuke. Teksade parandamisel olen hakanud proovima ka nõelapitsi ja hardangertehnikat. Viimastel piltidel näeb juba kangaste taasviltimist vaiba jaoks. augu katmiseks kasutan peale villa veel samavärvilist tülli, mis takistab venimist.
Vaibad panen kokku lapitööna.
Loodetavasti saan näitusele. Minu töö mõte on, mis saab meie asjadest, kui meid ei ole, kas keegi hindab ja väärtustab neid ja tagab, et nad säilivad, või rändavad nad second händi lõpututesse kastidesse. See on kellegi elu ja looming, osa pärandi eest, mille eest keegi võiks vastutada. Aga need, kel ei ole kedagi? Kes hoiab ja hoolitseb nendest maha jäänud esemete eest? Olen ise juba aastaid kogunud huvitavaid käsitööesemeid, linikuid, tikandeid jmt taaskasutuspoodidest. Neid on kummutitäis. Võibolla kasutan ka neid mõnes kunstiprojektis, ei tea. Kunstnikule kulub kõik ära.
Parandamine on minu jaoks osa loomeprotsessist, mitte omaette eesmärk. See on muutunud tekstiilseks tehnikaks, mida kasutan võrdväärselt tikkimise, pärlitöö ja viltimisega. Aga ühtlasi on see minu apoliitiline seisukohavõtt raiskamise ja unustamise vastu. Me elame mitte ainult ületarbimise vaid ka unustamise ajastul. Kas te olete seda tähele pannud? Et teadmised mattuvad palju kiiremini pahna alla ja ka materiaalne kultuur vahetub nii kiirest, et tegeleme üha rohkem eelmistest “kihtidest” vabanemise ja nende globaalse vaibaserva alla pühkimisega. Õnneks kaevatakse sealt aeg-ajalt ka üht-teist välja.
Praegune trend maailmas on nähtavate vigade ja paranduste eksponeerimine, lipp lipi lapp lapi peal tehnikad, kangaste kombineerimine jne. Vaadake näiteks, mida kannavad korea popstaarid lennujaamas.
Lugu jätkub.