Olin just jõudmas oma kahekümnendatesse eluaastatesse. Oli 90ndate aastate keskpaik. Seda perioodi jäävad meenutama uudised lammas Dolly edukast kloonimisest, film Braveheart, üleüldine vaesus Eestis ja….igatsuse lõhn.

Tundsin igatsuse lõhna igal varakevadel. Ma teadsin, et ta tuleb. Iga lõputuna tunduv sombune ja külm päev möödus ootuses kuni lõpuks tundsin seda esimest – lõunatuulega kohale tulnud – päris kevade lõhna. See lõhn oli soe, täis lubadusi ja ootusi. See oli igatsuse lõhn, mis mõjus ühtmoodi virgutavalt ja uimastavalt. See oli igatsuse lõhn, mis kutsus mind minema maailma avastama.

Iga päevaga muutus see tugevamaks ning mina rahutumaks. Lõpuks läksingi esimest korda oma elus üksi välismaale. Taskus paarsada krooni hakkasin hääletama sinna kuhu nina ja võimalused viisid.

Lätis, Leedus ja Poolas ei tundnud veel midagi muud peale sellesama igatsuse lõhna. Kui aga jõudsin Budapesti, siis tundsin esimest korda välismaa lõhna. See oli metroo lõhn. See soojapahvak, mida tunned juba siis kui oled alles maa peal. See oli lõhn, mis tähendas, et olen kohale jõudnud.

Nüüd tunnen kevade lõhna teistmoodi. See on niiske. Mind ei häiri ka enam kevade ootus, pigem naudin seda. Ta ei tekita enam igatsust vaid lootust.

Kui aga olen välismaal ning tunnen metroo lõhna, siis miskipärast paneb see mul alati südame kiiremini põksuma ning tekitab imelikku igatsust. Igatsust veel avastada maailma.